Kabuli päevik

Üks ameeriklane kurdab: " Afganistani pulm on sama igav kui seina peal värvi kuivamist vaadata! Kodus lähen pulma, et näha ilusaid naisi ja juua. Siin ei saa kumbagi."
Täna viib Andrese autojuht Karim mind oma sugulaste pulma. Suurem osa pulmi peetakse pulmamajades. Autojuht Massoud lõbustas meid hiljuti jutuga, kuidas tema onu pulmas tuhatkond külalist koos oli. Mina olen pulmamaja seest juba näinud; see ei tundunud kuidagi huvitav. Olin huvitet pigem koduse pulma nägemisest.
Karim paneb mind kitsa mudase tänava lõpus maha ning kiirustab ise tööle tagasi. Vastavalt traditsioonile peetakse pidu samal ajal eri majades: mõned majad edasi peavad pidu mehed. Enne lahkumist paneb ta mulle südamele, et ma fotosid ei püüaks teha. Luban talle pühalikult, et ei puutu fotoaparaati (ehkki see mul tegelikult kotis on).
Juba esimene pilk väravast vaimustab: eri vanuses ning kõikvõimalikes värvitoonides piduriietes naised lehvivad mööda hoovi ringi nagu liblikad. Enamus on ka ohjeldamatult kuldehteid täis riputataud: igas sõrmes filigraansõrmus, käte ümber kümned võrud ja kaelas rasked keeruliste mustritega kameed.
Ehkki koos on vähemalt poolsada naist ja sama palju lapsi, ei räägi keegi sõnagi inglise keelt. Pean oma vähese dari keelega toime tulema. Karimi naine juhatab mu pikka kitsasse ruumi, kus naised tihedalt kokkulitsutult põrandavaibal istuvad ja osutab nurgas asuvale diivanile. Tipin ettevaatlikult ümber naiste: siin on nii omavahel sosistavaid muldvanu memmesid, ehetega mängivaid tütarlapsi kui ka lapsi imetavaid nooruksei naisi.
Mõne aja pärast lükatakse sisse – tamburiinide põrina ja laulu saatel – jäigas rohelises brokaatkleidis pruut, 16-aastane kauni profiiliga neiu. Tal on meeletu meik peal; umbes nagu India filminäitlejal. Pikendatud ripsmed, sätendavad huuled, Teel diivanile (selgub, et diivan ongi tema aukoht, aga mul kästakse pruudi kõrvale jääda) loobitakse neiule komme kaela. Neiu istub minu kõrvale ja kangestub tundideks, liikumatult ja enda ette vaadates (pruut peab häbelik olema).
Ülejäänud seltskond võtab vabalt: lastakse muusikat, tantsitakse kordamööda (tantsuruumi on ühele), suheldakse. Mingil hetkel pruut lahkub ja serveeeritakse toitu. Kahjuks pärineb kabuli riis (rosinate ja porgandiga) restororanist ning sel on traditsioonilise odava õli maitse man. Pärast sööki kandub tegevus õue.
Moodustub väike energilistest naerusuisest naistest koosnev intitsiatiivgrupp, kes väsimatult tamburiine taob, laulab (üks ees ja teised kordavad järel) ning tantsib. Üllejäänud kükitavad ümber, plaksutavad kaasa või seisavad lobisedes ümber tantsijate. Olen endale saanud platsi otse tantsijate jalge ees: naiste sallid lendavad tantsutuhinas peast ning kaunid istmikuni ulatuvad mustad juuksed lendlevad mu nina all. Minu jaoks on müstiliselt kaunis hetk; naudin iga naeratust ja voogavat liigutust.
Mind üritatakse ka tantsule kutsuda. Näitan liigutustega, et võin laulda. Saabunud vaikuses laulan siin ühe eesti rahvalaulu. Naised hõiguvad aitäh ja ümbritsevad mind oma sooja sõbralikkusega; toimub tõeline õestumine. Olen lõpuks küsimustest pere kohta nii väsinud, et vastan eriti mõtlemata: “Yak daughtar, yak shoy.” (tlk. Üks tütar, üks mees). Vastus levib kulutulena ning lõbustab naisi tükk aega.
Just enne minu lahkumist tuuakse õuele astmeline tort. Õue talutatakse ka tualetti vahetanud pruut (valges) ning teisest majast saabub ka peigmees, noor ja sümpaante mees. Tõsine paar sammub kõrvuti – teineteist vaatamata ja puutumata – tordilauani. Taas loobitakse komme ja naised mu ümber sosistavad joovastunult: “Bessjar maghbul as!” (tlk. Väga ilus on)