Kabuli päevik

Nüüd on see läbi. Olgu kiidetud Jeesus, Allah, ja kõik teised taevased jõud. Oleks teadnud, et nädalaks ajaks Eestisse tulek võtab nii palju energiat, poleks vist reisi ette võtnudki. Alustan teed Kabuli lennujaamast esmaspäeva hommikul kell üksteist ja jõuan koju, Tartusse, teisipäeva õhtul kell kuus.
Kabuli lennujaamas on mingid tehnilised probleemid, nii et lennukid käivad/ ei käi suhteliselt suvaliselt. Pärast kolmetunnist külmetamist lennujaama ootesaalis (välitemperatuuril) afgaanide KamAir õnneks stardib.
Minu kurvastuseks jättis meie peamine lennusõber Chech Airlines ära teisipäevase lennu Dubai-Praha. Lennufirma organiseerib asemele lõigu Dubai-Amsterdam-Praha.
Lennufirma esindaja Mr. Sattari tööpäev Dubai lennujaamas kestab kella viieni. Olen tõsiselt närvis: kas ta mind ikka ära ootab. Meil õnnestub kohtuda kell kaheksa - mr. Sattar osutub kannatlikuks hinduks. Mõned tunnid hiljem selgub, et KLM ei leia mind lennunimekirjast. Viimasel hetkel lastakse mind siiski lennukile. Lend hilineb, nii et Amsterdamis jõuan joosta ühest väravast välja, möllida end lennule ja joosta teisest väravast sisse. Kui jõuan Prahasse, on juba peaaegu tunne nagu oleks koju jõudnud.
Kui ma lõpuks väsimusest ja närvipingest poolsurnuna Tallinna maabun, selgub, et kerge kohver (milles on hambahari ja jõulukingid) on kusagile takerdunud. Ilmselt ei suutnud pagasimehed mu tempoga kaasas käis. Aga usun, et küllap kohvergi saabub. Inshallah.