Kabuli päevik

Homme asun taas teele; loodan Kabulisse jõuda neljapäeva ennelõunaks.
Kodus avastan, et eestlasi erutavad tantsivad kuulsused ja krimikroonikad. Ja muidugi Afganistan. Ainus kord, mil teleka lahti keeran, kargab mulle näkku: sõda Afganistanis! Pilt ei tekita mingeid seoseid, panen kähku kasti kinni.
PS. Minu arvamusartikkel Afganistanist ilmus Eesti Päevalehes 9.detsembril, aadressil http://www.epl.ee/artikkel/365915
Andres on elanud Kabulis remondi tähe all: nagu lahkusin, laskis peremees vana katuse üles võtta ja uue ehitada. Samuti korstna kõrgemaks ehitada. Andres raporteerib - läbi Skype'i -, et käis Itaalia saatkonnas jazzikontserdil ja õhtusöögil Eesti aukonsuliga USAs. Pea kõik tuttavad on juba jõuluks koju lahkunud. Andres otsustas jääda ainsana oma projekti inimestest - nüüd peab ta siis kuu aega juhtoina kohusetäitja rolli kandma.
Eestisviibimise ajal saabub Kabulist mulle esimene tõsisem tööpakkumine: Shoshana küsib, kas oleksin nõus sõlmima kahekuise lepingu. Minult oodatakse fotosid Bahreini kuningriigis toimuvale näitusele ja osalust TMF'i tutvustava trükise kokkupanemises. Oma suurepärases moosimiskirjas kinnitab Shoshana, et kõik nende fondi töötajad armastavad mu fotosid.
Väga tore, aga ikkagi tunnen end aeg-ajalt petisena. Tegelikult ei tea ma pildistamisest tehnilises mõttes mitte tuhkagi. Ma lihtsalt armastan fotograafiat. Ja mul on tavaliselt - enne kui nupule vajutan - oma arusaam sellest, mis võiks kaadrisse jääda. Ikkagi on üllatav, et napsatud hetked nii paljudele korda lähevad.