Kabuli päevik

Minult küsitakse igal hommikul: kas sa ikka teed jõid ja hommikust sõid? Tead küll, et teekond on pikk ja palav - vastasel juhul ähvardab sind dehüdratiseerumine? Loksumine aitab ka kaasa, nii et enesetunne muutub varsti kaunis ähmaseks.
Paari tunni pärast küsin tee peal jawab-e chai (ehk siis peenelt väljendudes eufemism "vastus teele" ehk alternatiiv küsida tashnab'i ehk tualetti) ja saan vastuseks: mis, kas sa jõid teed või? Ja nüüd siis tahad tualetti - tõesti ennekuulmatu...
Näib, et laias laastus on reisides kaks varianti: kas olla täesti kurnatud seetõttu, et ei joo vett või siis ei astu üldse autost maha. Et olen kaks korda saanud põrguliku olemise veepuuduse tõttu, valin alati "metsapeatuse" nõude. Põhjas ringi rännates on isegi mõned metsatukad, aga peaaegu puudevabal Mazari-Kabuli põhimagistraalil hakkab nali peale.
Seekord reisin koos organisatsiooniga, kel on turvareeglid paigas - see tähendab alalist võitlust autojuhtidega, et nad mind paari tunni takka mingi vareme või suure kivi taha jalutama laseksid. Samal ajal on huvitav jälgida, et kui mina esimesena autost välja olen saanud, järgneb terve seltkond rõõmuga - kes suitsu tegema, kes jalutama, kes samuti kaob suurt kivi või puud otsima. Aga see on vist meeste värk. Ükski mees - enam siis afgaan - ei tunnista esimesena, et ka tema peatust vajaks, ikka va nõrk naisterahvas...
PS. Jaan Tõnissoni Instituut pani Maailmapäeva raames minu Afganistani fotode näituse üles Tallinnas Viru keskusesse raamatupoe ette. Tegu on näituse Armastatud Afganistan lühiversiooniga (20 fotot). Näitus jääb avatuks 20. juunini.