reede, märts 24, 2006
Kasust ja rahust
Hea sõber kirjutab mulle: “Kas Sa annad endale ikka aru, et keegi pole teid sinna õnnetule maale kutsunud, mis juba 26 aastat sõjaseisukorras on.” Tegelikult olen selle küsimuse peale päris palju mõelnud. Kas Kabulis ringi sõeluvad välismaalaste hordid toovad ka afgaanidele mingit kasu?
Imetlen Sirit, kes homme taas vabatahtliku medõena Bamiani haiglasse tagasi pöördub. Ta räägib uhkelt, kuidas aastaga on haiglasse sünnitama tulnud naiste arv kahekordistunud. Afganistan on nimelt emade suremuselt teisel kohal maailmas – 1600 surma 100 000 sünnituse kohta. Kõige hullemad lood suremusega on Badakshani provintsis (6500 surma 100 000 sünnituse kohta) ning teisel kohal on Bamian.
Täna sõidame Kabuli jõge mööda kohani nimega Lalander. Peale linnaagulite lõppemist muutub ümbruskond kiiresti: põllulapikesed vahelduvad kepilaadeste puuhakatistega, tarade taga on peidus lambakarjad, värskelt rajatud kanalite vahel õitsevad noored mandlipuud.
Iga natukese aja pärast on tee ääres pumbamaja sildiga: mis programmi raames süsteem rajatud on. Massoud seletab, et need paigad olid üles harimata, aga nüüd on siin põllumajanduspiirkond. Niisutussüsteemide ja teede rajamine tundub mulle tänuväärse tegevusena. Kui vaadata tööpakkumisi, siis kõige enam otsitaksegi kõikvõimalikke insenere jt tehnilise haridusega töötajaid.
Lalanderis peatume kruusasel jõekaldal aprikoosisalu kõrval. Kaks kohalikku meest kõplavad põllulapikesi puude all. Märgates võõraid, tulevad nad sõbralikult kätt suruma. Meid lubatake lahkelt nende maal einet võtta: kaasas on rosinad (ma ei söö üldiselt rosinaid, aga siin on need vastupandamatult mahlased, magusad ja pehmed), pistaatsiapähklid ja mandariinid.
See on uskumatu rahu hetk, mil viskame end pikali võililledega pikitud haljale rohule. Tuuleiilid sasivad puid ja õrnroosad aprikooliõied langevad heljudes meie peale. Üle jõe purskub mööda kaljusid alla kosk; perekond suundub hanereas selle jalamile piknikule. Vaibad üle õla ja teekannud käes. Massoud kaob kusagile ja saabub tagasi, käes kann värske rohelise teega ning mõned kruusid.
Küsisin mõne aja eest ehituse kohta. Aga pisut üldisemalt-kuidas on sinna viisa saamisega näit. pooleks aastaks ja kas on vaja ka eraldi töö- ja elamisluba jne Ja kas üldse lastakse riiki ilma selge eesmärgita. Samuti kas välismaalane saab lihtsalt kuulutuse peale tööd(mainitud tehniline kaaader) ning kuidas tasudega on. Kui viitsid vastata, aitähh. Enok
kahjuks ma ei tea, mis näitajate alusel viisat saab. Meile ajas viisa välja abikaasa palganud firma. Aga sa saad seda uurida näiteks Afganistani saatkonnast Norras http://www.afghanemb.com/
Ma ei oska midagi täpsemat öelda ka töökuulutuste kohta. Kindlasti tuuakse sisse kõikvõimalike erialade töötajaid. Näiteks olen juttu puhunud Dushambest pärit vene keelt rääkivate ettekandjatega.
Need tööpakkumised, mida olen juhtunud nägema internetis, on suunatud kõrge kvalifikatsiooni ja kogemusega juhtidele või tippspetsialistidele. Tasu tavaliselt ei mainita - ilmselt kujuneb see läbirääkimiste tulemusel.
Kas seal muidu on õhus ka reaalset ohtu tunda või läheb elu omarada ja tegelikult väga hull pole?
Mulle jubedalt pakub huvi sealne elu-olu ja loen Sinu päevikult pidevalt.
Terv. Enok
linkidega on paraku see asi, et need on spetsiilised (mina otsin ju meediaga seotud tööd). Otsimisele tuleb kõvasti aega kulutada, sest infot konkreetse eriala kohta on siin raske leida/saada.
Üks üldine viit on
http://www.reliefweb.int/vacancies/
Sinu teisele küsimusele jään taas vastuse võlgu: pole õrna aimugi, kas mind vahitakse vahel pinevalt seetõttu, et olen välismaalane või et mind vihatakse. Võib-olla lihtsalt seepärast, et olen naine?
Enamus provintse on välismaalastele siiski väga ohtlikud. Isegi vägesid täis Kabulis võib tajuda ohtu - kui näiteks ekspresidendile pomm pandi, oli rahvas tänavatelt kohe kadunud.
<< Home