Kabuli päevik

Tegelikult otsustas firma esindaja Simon, kes taas Kabulis käimas, et tuleb korraldada piknik. Simon on Kristuse eas töönarkomaan; temasarnane töötaja oleks iga firma unistus. Lisaks on ta väsimatu peoloom ja ronimishull.

Otsustame minna Lalanderi: kaasas on vaip, söevann ja marineeritud lambaliha, mille valmistas Massoudi ema. Hommikul käivad Andres ja Massoud poes ning ostavad veel kõikvõimalikku kraami: tomateid, banaane, mahla.

Liitub ka poolakas Stefan. Ta ei välju pea kunagi majast, sest kardab koledal kombel äraröövimist. Mulle isiklikult tundub küll ebatõenäoline soov näpata poolakast laborirotti, kui saadaval on valik pankureid ja rikaste organisatsioonide töötajaid. Samuti tuleb kaasa uus nägu, kogenud briti veterinaar David. Armas inimene, aga üks suur viga: ta räägib katkematult. Eelmisel päeval õpetas David mulle tund aega ping-pongi ning kustus vähimgi lootus, et ta üldse vakka suudab püsida.

Pärast seda, kui oleme ohjeldamatult küpsetatud liha puginud, viskavad mehed - kaasa arvatud meie afgaanidest autojuhid Massoud ja Mussa - end punasele vaibale pikali. Lähen jõe äärde ja avastan teisel kaldal tantsivad tüdrukud. Üks neist, Nabilla, räägib head inglise keelt. Paraku kulgeb vestlus raskelt, sest tuleb karjuda üle kiirevoolulise jõe mühina.

Tüdrukud üritavad mind üle jõe meelitada. Algul punnin vastu. Kui aga kaks noort daami mulle vastu hakkavad tulema, astun vette minagi (loomulikult riietes). Vesi ulatub umbes poole reieni ja on sama külm kui Võhandu jõgi suvisel aal. Enam valmistab muret, kuidas libedatel munakividel püsti jääda. Ühel hetkel hoian türukute käest kinni ja järgmisel olemegi teisel kaldal. Mind konvoeeritakse piknikupaika.

See on hästi valitud koht kose jalamil – puude alla ehitatud lavats. Hiljem avastan, et kosk on tehislik. Mäekülgedele on rajatud kanalid ja ühte neist on lihtsalt kaevatud auk sisse, nii et vesi langeb soovitud kohale. Nabilla tutvustab mulle pereliikmeid: ema (kes tundub olevat pisut segaduses välismaalase äkililise ilmumise tõttu), noori naissugulasi (kes paistavad siiralt rõõmustavat), maaomanikust onu (kes lubab meil lahkelt edaspidi piknikut kose alla pidama tulla), perekonna meessoost liikmetele. Üks Nabilla onudest pakub lahkelt teed.

Iseenesest on hästi mõnus istuda perekonna keskel, kui äkki taipan, et ma ei öelnud oma seltskonnale lahkudes midagi. Nabilla onu läheb meie autojuhtidega hõikuma ja mõne aja pärast sumavad läbi vee ka David ja Simon. Otsustame Simoniga mäkke ronida, valides õnnetuseks kõige raskema mäekülje. Ma jään poolel teel toppama, sest sandaletid kipuvad murenenud kaljudel libisema. Simon kaob silmist ja ilmub peagi nähtavale kalju tipul.

Proovin talle järgneda, kui juhtub midagi tobedat: mu kaela ümber oleva rätiku narmad jäävad kaljuprakku kinni. Tunnen end peaaegu lämbuvat. Et vajan mõlemat kätt kaljuseinast kinnihoidmiseks, siis näen kurja vaeva enda vabastamisega. Otsustan, et kohalik daamide riietusmisstiil ei soosi just mägedes ronimist - lisaks sallile on mul ka seljas pikk lõhikutega särk - ja annan selleks korraks alla. Hiljem selgub, et teiselt mäeküljelt on võimalik jalutada tippu.

Mäküljelt avaneb imeline vaade: kaugel üle jõe näen Andrest-Stefanit aprikoosipuude all pikutamas, perekonda jõelammil tervituseks viibutamas-huilgamas, poisse mäeküljul lambakarja ajamas.

Õhtul premeerib David meid suitsulõhe saiadega. Lähen kööki appi maiuspala serveerima. Davidi juhendamisel panen igale saiatükile lõhet, määrin peale šoti suitsujuustu, puistan pipart ja pigistan sidrunit. Äkki kaob elekter ja seisame pimedas köögis; vaid hiiglaslikud potid õhtusöögiga mühisevad gaasitulel. Pistan salamisi tükikese kala suhu ja mälun, õnnest oimetu. “Kui sa veel tüki võtad, torkan sind noaga,” ähvardab David surmtõsisel häälel.