Kabuli päevik

Viimase aja Kabuli sündmused on teinud meie sõbrad-tuttavad ärevaks, nii et jätkan esialgu päevasündmuste jutustamist. Stardin esmaspäeva varahommikul Frankfurti suunas. Afganistani lennufirma Ariana on teada-tuntud lendude ärajätja või edasilükkaja; ootan üllatust siingi. Esialgu paistab kõik kulgevat plaanipäraselt ja et lennuk on pooltühi, viskan end pingireale pikali ning tukun. Virgun kapteni teadaande peale, et "nüüd siis maandume Teheranis". Keegi ei ole sõnakestki vahepeatusest öelnud ja olen nagu puuga pähe saanud.
Niisiis laskumegi kõrbelisele lennuväljale, mille ühes servas vaid moodne klaasmonstrum konutab. Ülearu liiklust ei paista siin ka olevat. Stjuardessid kisuvad süngete nägudega oma minikleitidele pikad mustad maani ulatuvad kördid otsa ning seovad pähe mustad rätikud. Lennuk seisab pea kaks tundi, mina küll ei näe kedagi maha minevat või peale tulevat. Siis jätkame lendu Frankfurti suunas ja jõuame sinna ligi neli tundi plaanitust hiljem.
Kui Frankfurti lennuväljal telefoni sisse lülitan, helistab kolm sekundit hiljem Andrese vend, kes räägib mulle, et Kabulis on mäsu lahti. Andres redutavat töö juures. Kontor on õnneks märulipiirkonnast väljas linna serval ja abikaasa elus-terve. Olen pikast sõidust täiesti oimetu, nüüd lisandub veel mure abikaasa pärast. Õnneks liiguvad SMSid ja enne kui hotelli jõuan, saan Andreselt sõnumi, et olukord on kontrolli alla saadud ning ta õnnelikult meie kodus tagasi.
Viskan asjad hotelli ja lähen jõeäärsele kaldapealsele lonkima. On kohutavalt külm - vähemalt pärast Kabuli 30-kraadist kuumust - ja tugev tuul ajab laiali tumedaid pilvi jõe kohal. Ometi on kaldaäär täis jooksjaid, koertega jalutajaid ja muidu miilustajaid. Pärast seda, kui ei tea mitmes inimene on mulle otsa vaadates lahkelt naeratanud, mille järel tunnen enda nägu kivistuvat ja pilku kõrvale pööravat, hakkan olukorra absurdsust tajuma.
Ma ei julge enam inimestele otsa vaadata! Ikka kasutan oma Kabuli-pilku, st nagu muuseas möödalibisevat vaadet silmanurgast, ikka tunnen end kui vibunool pingul olevat, valmis iga hetk jooksu pistma. Istun pingile maha ja püüan lõdvestuda. Äkki tunnen, kuidas nii võimas vabanemise tunne nagu laine minust üle käib, et hakkan kergendusest nutma. Kes oleks võinud arvata, et võib tönnida ürgeuroopaliku vaate peale, kus pilgule avanevad lai rahulik jõgi, mida mööda liuglevad praamid ja kanuud, kaugemal kõrguvad kirikute tornid ning neile sekundeerivad pilvelõhkujad...
Hiljem õnnestub Andresega Skype teel lobiseda. Selgub see, mida olen tegelikult ammu oodanud: Kabuli linnas hullult ringi kihutavad sõdurid on inimohvritega avarii põhjustanud. Ma kardan neid sõjardite soomukeid väga, sest Kabuli hullumeelseid ummikuid arvestades pole nende eest võimalik ära sõita, kui nad ühel hetkel sinust üle otsustavad sõita. Arvestades seda, et eelmisel nädalal pommitati ka üht küla, kus sai surma vähemalt mitu tosinat tsiviilisikut, ei ole ime, et tunded ameeriklaste vastu just kõige soojemad pole.
Käivitub lumepalli-efekt, mis lõpeb poodide rüüstamise, majade-autode põletamise ning inimohvritega. Kui Andres õhtul töölt koju tagasi jõuab, avastab ta, et üks majadeblokk edasi on maha põletatud tuntud organisatsiooni Care kontor. Paar majadeblokki teises suunas elavad meie tuttavad samasugusel maatükil nagu me isegi. Tunneme neid inimesi, sest käisime üht neist majadest vaatamas (seda pakuti rendile). Iani ja Semira õues on ka hiiglaslik mänguväljak, kus meie õuealal elavad lapsed - meie Kabuli kodus elab nimelt viis kena tütarlast - käivad mängimas. Nüüd siis murti uks maha ning põletati üks auto maha.
Meie õuealal oli kodus ainult üks noor daam. Sarah, vaeseke, oli hirmust hullumas ja uuris juba koos manageriga, kuidas üle katuste põgeneda. Õnneks meie majapidamist ei rünnatud.
Järgmisel päeval sõidavad kolm perekonda meie õuealalt - nagu ka paljud teised ÜRO allorganisatsioonide töötajad - "puhkusele". Andres jääb hetkel koos Fritzu, Roja ja nende kolme tütrega üksinda. Mul on kahju, et just nüüd juhtusin koju ära sõitma, sest praegu oleks vastastikune toetus just eriti oluline. Aga kahjuks ei ole võimalik rahutusi ette näha. Nüüd ootame teatava kõhedusega homset - reedesest päevast sõltub paljugi. Kas mullad ässitavad rahvast edasi mässama või rahuneb olukord maha, nagu loodame.
Kui armsas vihmases Tartus meilprogrammi avan, ootab mind kiri mu sõbralt Waheedilt. Ta kirjutab: "Sa võid alati arvestada, et loen sind ja su abikaasat oma pereliikmeteks. Ma helistasin su abikaasale ja kinnitasin talle, et kui olukord läheb hullemaks, olen täielikult ta teenistuses. Tal ei ole vaja hirmu tunda, et üksi jääb. Ära muretse!"