reede, aprill 06, 2007

 

Tagasi Kabulis, vahepeatusega Göttingenis I

Ärkan erksana peale 12-tunnist und Kabuli kodus ja naudin tuttavaid hääli: tuvide kudrutamist, kukkede kiremist, laste hõikeid. Päikesekiir mängib meie Ghazni stiilis voodikattel. Kolime hommikusöögiga õue, nii soe ja mõnus on. Aias ajavad esimesi lehti roosipõõsad ja põõsaste lehtedel on selline imeline värske helk, mis kestab vaid loetud nädalad. Õues on suured muudatused aset leidnud. Meie peremees on lasknud ehitada ehitada uhke istumisplatsi, samuti on parandatud meie maja katus ja toad puhtaks küüritud. Generaatorid vaikivad; vahepeal on sadanud pikalt, nii et jõgedes on vett ja jätkub elektrit. Autojuht Karim räägib, et üle aastakümnete tõusis Kabuli jõgi isegi üle kallaste.
Reis möödus seekord ootamatult ladusalt - isegi kohver jõudis meiega koos Kabulisse. Tegelikult sõitsime esmalt lennukiga Hamburgi, sealt rongiga Göttingeni ja alles paari päeva pärast Emirates’iga (minu parim lennukogemus: uus mugav lennuk, suurepärane teenindus, rikkalik toit ja jook, meelelahutusprogrammi valik võttis silmad kirjuks) Hamburgist Dubaisse. Järgnes traditsiooniline öö Dubai lennujaamas, kuni hommikuse Kabuli lennuni.
Meil on vedanud toredate tuttavatega, kes on endale koju külla kutsunud: Oddrun Norras, Michelle ja James Iirimaal, Clare Inglismaal, Mark Californias. Mõned kutsujatest on kauaaegsed tuttavad, aga näiteks Mark kutsus meid külla peale lühikest lennukitutvust. Veetsime tema kodus võrratu nädala, matkates ümberkaudsetes sekvoiametsades.
Ilse ja Hansuga tutvusime Gran Canarial, ühes väikeses mõisahotellis mägedes keset saart. Hotelli atmosfäär oli meeldivalt eraklik ja piirkond turistidevaba, aga talvine kliima kaunis karm. Samal ajal kui teised turistid praadisid end rannikul, võitlesime meie õhtuti jäiste tubade, katkematu vihma ja uduga. Õhtud veetsime koos külalistetoas: Cambridge’i atmosfääriuuringute professor Hans loopis katkematult puid kaminasse ja Göttingenis arstina töötav Ilse hoolitses, et veini ikka klaasides jätkuks.
Saksa paari kutse tulla Göttingeni oli küll ootamatu, aga meeldiv. Seda enam, et me polnud kumbki varem Saksamaal käinud (kui välja arvata minu ööbimine liinil
Kabul-Frankfurt-Tallinn). Niisiis lendame Hamburgi, hüppame rongile ja oleme juba vähem kui kahe tunniga – rong kihutab kiirusega 250 kilomeetrit tunnis - Kesk-Saksamaal Göttingenis.

Comments:
Naljakas on lugeda siit Gottingeni kohta...linn kuhu ma just paar paeva tagasi, esmakordselt elus, neljaks kuuks elama asusin.
 
Saingi vastuse küsimusele: "Huvitav, kas selles linnakeses ka mõni eestlane on..."
 
Muideks rohkem kui yks...Gottingeni ylikoolis, kuhu tulingi semestriks, on ka yks Eesti keelt opetav oppejoud, nimega Inna Nurk. Pole kyll temaga kohtunud aga tunniplaanist leidsin. Ja eestlasi on siin veelgi.
 
Tohutult kena voodikate on :)!
 
See oli küll esimest korda elus, kui minu abikaasa kanga valikul kaasa rääkis; temalegi lasi end ära võluda Ghazni stiili erksast värvivalikust ja tehnikast.
Kombeks on, et loobitakse laeni ulatuvast kuhjast vaipu või kangaid nina ette, nii et lõpuks on terve poe põrand kaetud. Ja mina olen lõpuks täiesti otsustusvõimetu.
 
Nii tore, et Kabuli päevik jätkub. Ma ei jõudnud kuidagi ära oodata millal Su huvitavaid kirjutisi ja pilte juurde tuleb. Aitäh!
 
Postita kommentaar



<< Home

This page is powered by Blogger. Isn't yours?