esmaspäev, juuli 02, 2007
Leivateost afgaanide moodi
Tuli eile isu pizza järele - vastavalt Andrese itaallasest kolleeg Giuseppe soovitusele läksin nurga peale leivatöökotta ja ostsin ühe ümmarguse naan-e usbeki. Leib tõmmati välja otse hõõguvast ahjust, visati mulle näppude vahele ja nii ma seda hüpitades kodu poole tagasi liikusin. Leiva hind oli 8 afsi, nii et mulle anti 10 afgaanisest kupüürist münt veel tagasigi.
Esimene poolaasta, mis Afganistanis elasin, ma münte ei näinudki - väikseim arveldav ühik näis olevat dollar. Nüüd, mil ma omapead ringi liikudes lähedastelt tänavakaupmeestelt süüa ostan, antakse tihti peenraha tagasi. Kui peenrahast keeldun, ulatatakse lisaks mõni puuvili - bakshish ehk siis kingitus.
Leib on peamine toit vaesema elanikkonna seas, nii et leivatöökodadel on tipptundidel isegi saba ukse taga. Aga ka kallis restoranis on leib alati kõrvaseks; teisiti ei ole siin mõeldav. Rory Stewart, kes omapead Heratist Kabulisse kõndis, peamiselt teest ja leivast oma teekonnal elatuski.
Bamianis kutsusid lahked leivategijad mind töökotta sisse ja siis sai protsessi ka lähemalt jälgida: kolm-neli meest vorpisid uskumatu kiirusega pätsikesi ning lapikuid leibu valmistada. Keset töökoda on ahi - näeb välja nagu hõõguv põrguauk maa sees - kuhu siis üks mees välgukiirusel leiva siseseinale kinni lartsatas. Mõne minuti pärast tõmbas teine mees - spetsiaalseid pikavarrelist labidakest ja harki kasutades - need efektse liigutusega siis välja. Tempo oli selline, et ükskõik kuidas ma ka ei püüdnud, ei saanud kõiki kunagi kaadris fookusesse.
Esimene poolaasta, mis Afganistanis elasin, ma münte ei näinudki - väikseim arveldav ühik näis olevat dollar. Nüüd, mil ma omapead ringi liikudes lähedastelt tänavakaupmeestelt süüa ostan, antakse tihti peenraha tagasi. Kui peenrahast keeldun, ulatatakse lisaks mõni puuvili - bakshish ehk siis kingitus.
Leib on peamine toit vaesema elanikkonna seas, nii et leivatöökodadel on tipptundidel isegi saba ukse taga. Aga ka kallis restoranis on leib alati kõrvaseks; teisiti ei ole siin mõeldav. Rory Stewart, kes omapead Heratist Kabulisse kõndis, peamiselt teest ja leivast oma teekonnal elatuski.
Bamianis kutsusid lahked leivategijad mind töökotta sisse ja siis sai protsessi ka lähemalt jälgida: kolm-neli meest vorpisid uskumatu kiirusega pätsikesi ning lapikuid leibu valmistada. Keset töökoda on ahi - näeb välja nagu hõõguv põrguauk maa sees - kuhu siis üks mees välgukiirusel leiva siseseinale kinni lartsatas. Mõne minuti pärast tõmbas teine mees - spetsiaalseid pikavarrelist labidakest ja harki kasutades - need efektse liigutusega siis välja. Tempo oli selline, et ükskõik kuidas ma ka ei püüdnud, ei saanud kõiki kunagi kaadris fookusesse.
Comments:
<< Home
Rory Stewarti kohta tahtsin kysidagi. Temalt vist see kriitilisus v2lisabiprogrammide vastu levinud ongi? Kas tead t2psemalt, miks ta nii pessimistlik on / oli? Ja mis t2pselt juhtus?
Ja mis projekte ta ise teeb praegu Kabulis... Hmm... Leidsin ise vastuse ka :-)
Stewart currently lives in Kabul, where he is the Chief Executive of The Turquoise Mountain Foundation, which has established a school for traditional masonry, tile-work, wood-work, and plasterwork in Kabul, Afghanistan.
Igatahes, tervitused talle :-)
Marje
Ja mis projekte ta ise teeb praegu Kabulis... Hmm... Leidsin ise vastuse ka :-)
Stewart currently lives in Kabul, where he is the Chief Executive of The Turquoise Mountain Foundation, which has established a school for traditional masonry, tile-work, wood-work, and plasterwork in Kabul, Afghanistan.
Igatahes, tervitused talle :-)
Marje
Paar päeva tagasi just käisin vaatamas Turquoise Mountain'i restaureerimisprojekti Murad Khanes. Andre, kes vastutab sealsete tööde eest, kurtis, et Rory on nüüd hiiglama kuulus ja pendeldab pidevalt välismaa vahel. Positiivne on see, et tema kuulsuse paistel pole sellel projektil vähemal rahastamisega probleeme.
Kriitilisusest rääkides: minagi olen kaunis kriitiline välisabi programmide osas - paljud neist on küll kaunisõnalised paberil, aga tegelikkus on midagi muud.
Kriitilisusest rääkides: minagi olen kaunis kriitiline välisabi programmide osas - paljud neist on küll kaunisõnalised paberil, aga tegelikkus on midagi muud.
hea Õnne,
järgnev tuleb nüüd natuke teise teemasse, küll. eeldusel, et tei post ikka liigub ;)
loen muuhulgas ühe eestlanna blogi (http://american-dream.blogspot.com/), kes hiinlasega abielus. elab Kalifornias.
tema 2 viimast blogisissekannet aga.. pisitütrel on progresseeruv ajuvähk. ja tal on sellega seoses väike palve eestlastele.
p.s. doonoriks ma ei hakka, aga kingituse panin teele. loodan, et Reginale meeldib.
järgnev tuleb nüüd natuke teise teemasse, küll. eeldusel, et tei post ikka liigub ;)
loen muuhulgas ühe eestlanna blogi (http://american-dream.blogspot.com/), kes hiinlasega abielus. elab Kalifornias.
tema 2 viimast blogisissekannet aga.. pisitütrel on progresseeruv ajuvähk. ja tal on sellega seoses väike palve eestlastele.
p.s. doonoriks ma ei hakka, aga kingituse panin teele. loodan, et Reginale meeldib.
Oli vaheapel hea inetnetiühendus, õnnestus - või mis õnnest sa ikka räägid, kurb lugu - ka lugeda väikese Regina rängast haigusest.
Saadaksin heameelega tütarlapsele ka kaardi, aga kuuldustele toetudes ei jõua see siit suure tõenäosusega kohale (aga võib ikkagi proovida, äkki seekord juhtub ime).
Postita kommentaar
Saadaksin heameelega tütarlapsele ka kaardi, aga kuuldustele toetudes ei jõua see siit suure tõenäosusega kohale (aga võib ikkagi proovida, äkki seekord juhtub ime).
<< Home