laupäev, jaanuar 26, 2008

 

Uudiseid Kabuli karmist talv ja Nancy'st

Meile kirjutavad sõbrad ja kolleegid Kabulist. Nüüd näib, et eelmise aasta talve võis pidada sissejuhatuseks selle aasta karmile talvele. Isegi päeval ei tõuse temperatuur üle nulli, aga öösel on 10-15 kraadi külma. Hinnatakse, et ainuüksi Kabulis on vähemalt 400 inimest külma tõttu surnud. Mõtlen nukralt vaesemate afgaanide ainsale soojendusele toas - sellest ei aita ikka kohe kuidagi. (Lauakese nimega sandali alla pannakse söega täidetud anum ja laud kaetakse suure tekiga. Pere heidab laua ümber magama, jalad söeanuma poole.)
Jean-Pierre kirjutab, et kõik tööd väljapool Kabulit on peatatud külm ja raskete teeolude tõttu. Muide, eeelmisel aastal võis väga hästi aru saada ainult tänavaliiklust vaadateski, et on talv - autode arv vähenes kardinaalselt. Vanad Toyota pannid, millega Afganistanis ringi sõidetakse, lihtsalt ei käivitunud.
Andrese kolleeg Willy kirjutab, nende üürimajas külmus vesi kinni ja elektrit ei ole juba nädal otsa, sest nende generaator ütles taas üles. Osavnäppudest afgaanide kokkukeevitatud võimas generaator oli üldse üks imeasi. Hinnalt viis korda kallim kui meie hiina päritolu genekas, aga tekitanud korduvalt selliseid voolukõikumisi, et neil põles läbi küll televiisor, stabilisaator ja said kannatada läpakad. Elektripirnidest rääkimata. Lisaks palub meeskonnajuht turvakaalustel restorane mitte külastada - nii et viimanegi võimalus jäisest pimedast majast lahkuda on ära langenud.
Eesti Päevaleht avaldas minu artikli Nancy Dupreest. http://www.epl.ee/laupaev/416154 Internetis tema pilti ei ole, nii et lisan portree. Ära on lõigatud ka lõpp, nii et panen sellegi siia:
Nancy’lt küsivad ajakirjanikud tihti, mis paneb teda ikka ja jälle Afganistani tagasi tulema? See on afgaanide väärikus ja külalislahkus. Vähemalt maapiirkondades on need veel alles. “Afgaan ei tee kunagi küsimust sellest, kui vilets tema eluase on,” ütleb Dupree. “Kui tal on pakkuda ainult teed ja tükike leiba, siis ta pakubki sulle seda, mis on. Vaene mees võib käituda väärikalt nagu kuningas.”
Dupree külastus paneb minugi pooleteise-aastasele Afganistani-elule väärika punkti. Kui kohtume, surume üksteisel läänlaste kombel kätt. Kui lahkume, anname afgaanide kombel kolm korda põsemusi.
PS. Oluline märkus: artikli sissejuhatusse on EPL lisanud arusaamatu sõna "valgenahaline". Mina isiklikult ei tea ühtki mustanahalist Afganistani kultuuritundjat.
/Õnne Pärl porteteerib mõjukaimat valgenahalist Afganistani kultuuriajaloo tundjat Nancy Hatch Dupreed,---/

teisipäev, jaanuar 15, 2008

 

Rünnak Kabuli lukshotellile

Eile õhtul loen rünnakust Serenale, Kabuli ainsale lukshotellile, mis oma meeletute seinte ja turvameeste karjaga on alati meenutanud kindlust. Serena ei ole koht, kus meie tuttavad elaks. Et hinnad algavad 275 dollarist ööpäevas, on see paslik ülirikastele organisatsioonidele ja riigipeadele. Küll aga käiakse seal nautlemas. Oleme mõnedki buffelauad endile preemiaks lubanud ja ülipeenelt disainitud siseaeda imetlenud. Jean rääkis, kuidas ta viimase ramadani ajal terveks reedeseks päevaks Serenasse end hellitama (massaaz, spordisaal jne.) läks. Ta püüdis kontoris afgaanidest kaastööliste silme all vältida päeval söömist-joomist. Päikseloojangul auto peale istudes aga tundis, et hakkas oma hõrgutisi täis kõhuga januse autojuhi ees piinlik.
Mõni aeg tagasi teatas Taliban, et võtab Kabuli sihikule. Arvasin toona, et asutakse ründama just hotelle ja restorane, sest pärast mitmeid rünnakuid hakkaksid välisorganisatsioonid töötajaid tagasi kutsuma. See liin on ju tegelikult kaunis kergelt haavatav.
Meie kodu lähedal oli teine kallis hotell - Safi Landmark -, mille alumistel korrustel on pasasaazi tüüpi ostukeskus. Ehkki kohvikus pakuti imehead puuviljakokteili, ei meeldinud mulle seal käia. Iga kord kujutasin ette, kuidas see pagana 7-korruseline kaardimajake kokku kukub, kui mingi seltskond lõhkeainetega alumisse korrusesse sisse sõidab. Need paar kalashnikoviga tegelast väljas tänaval mind küll ei pannud end turvaliselt tundma.

kolmapäev, jaanuar 02, 2008

 

Mis tore uudis

tabas mind täna internetis surfates: Eesti välisministeerium on otsustanud toetada Nancy Hatch Dupree asutatud ja juhitud Afganistani keskust. Pool miljonit eesti krooni pole ju teab mis suur summa, aga toetus põhimõtteliselt rõõmustab mind tõesti. Loodetavasti saab nüüd artikli Nancy'st ja keskusest ka trükki anda; päevakajaline teema ju.
Nukram uudis ka: tahaks töötada raamatu kallal, aga vajalikud raamatud ja märkmed on kohvris. Meie kaks reisikohvrit viis Afganistani lennufirma tagasi Kabulisse ja ei ole suutnud leida mõistlikku varianti nende äratoomiseks; kullerfirmade kaudu läheks kohvrite äratoomine maksma terve varanduse (pakkumised vastavalt 1400 ja 1000 dollarit).
PS. Fotol on hetk kurtide laste keskuse joonistustunnist.

This page is powered by Blogger. Isn't yours?