Kabuli päevik

Meile kirjutavad sõbrad ja kolleegid Kabulist. Nüüd näib, et eelmise aasta talve võis pidada sissejuhatuseks selle aasta karmile talvele. Isegi päeval ei tõuse temperatuur üle nulli, aga öösel on 10-15 kraadi külma. Hinnatakse, et ainuüksi Kabulis on vähemalt 400 inimest külma tõttu surnud. Mõtlen nukralt vaesemate afgaanide ainsale soojendusele toas - sellest ei aita ikka kohe kuidagi. (Lauakese nimega sandali alla pannakse söega täidetud anum ja laud kaetakse suure tekiga. Pere heidab laua ümber magama, jalad söeanuma poole.)
Jean-Pierre kirjutab, et kõik tööd väljapool Kabulit on peatatud külm ja raskete teeolude tõttu. Muide, eeelmisel aastal võis väga hästi aru saada ainult tänavaliiklust vaadateski, et on talv - autode arv vähenes kardinaalselt. Vanad Toyota pannid, millega Afganistanis ringi sõidetakse, lihtsalt ei käivitunud.
Andrese kolleeg Willy kirjutab, nende üürimajas külmus vesi kinni ja elektrit ei ole juba nädal otsa, sest nende generaator ütles taas üles. Osavnäppudest afgaanide kokkukeevitatud võimas generaator oli üldse üks imeasi. Hinnalt viis korda kallim kui meie hiina päritolu genekas, aga tekitanud korduvalt selliseid voolukõikumisi, et neil põles läbi küll televiisor, stabilisaator ja said kannatada läpakad. Elektripirnidest rääkimata. Lisaks palub meeskonnajuht turvakaalustel restorane mitte külastada - nii et viimanegi võimalus jäisest pimedast majast lahkuda on ära langenud.
Eesti Päevaleht avaldas minu artikli Nancy Dupreest. http://www.epl.ee/laupaev/416154 Internetis tema pilti ei ole, nii et lisan portree. Ära on lõigatud ka lõpp, nii et panen sellegi siia:
Nancy’lt küsivad ajakirjanikud tihti, mis paneb teda ikka ja jälle Afganistani tagasi tulema? See on afgaanide väärikus ja külalislahkus. Vähemalt maapiirkondades on need veel alles. “Afgaan ei tee kunagi küsimust sellest, kui vilets tema eluase on,” ütleb Dupree. “Kui tal on pakkuda ainult teed ja tükike leiba, siis ta pakubki sulle seda, mis on. Vaene mees võib käituda väärikalt nagu kuningas.”
Dupree külastus paneb minugi pooleteise-aastasele Afganistani-elule väärika punkti. Kui kohtume, surume üksteisel läänlaste kombel kätt. Kui lahkume, anname afgaanide kombel kolm korda põsemusi.
PS. Oluline märkus: artikli sissejuhatusse on EPL lisanud arusaamatu sõna "valgenahaline". Mina isiklikult ei tea ühtki mustanahalist Afganistani kultuuritundjat.
/Õnne Pärl porteteerib mõjukaimat valgenahalist Afganistani kultuuriajaloo tundjat Nancy Hatch Dupreed,---/