laupäev, veebruar 16, 2008
Reisikohvrite imeline teekond Kabulist Tartusse
Me saime lõpuks kätte oma kohvrid, mis 15. detsembril, päev pärast meie Eestisse jõudmist jõudsid hoopis Kabulisse tagasi. Afganistani lennufirmaga kemplema hakata oli mõttetu; nii tõi Andrese afgaanist kolleeg kohvrid nende kontorisse, kus need kuu aega nurgas passisid. Jaanuari keskpaigaks tuli jõulupuhkuselt tagasi esimene välismaalane, st sai hakata organiseerima.
Saatmine TNTga oli kõige odavam - keel ei paindu odavaks nimetamast 1022 dollarilist saatmisteenust economy klassis. Ehkki iga saadetist on teoreetilist võimalik TNT koduleheküljel jälgida, oli kohver esimene nädal silmapiirilt kadunud. Alles siis, kui Eesti TNTst uurima hakkasime, ilmus see Dubais välja. Üks nädal seisis kohver Dubais ja üks nädal Frankfurtis. Kuna koduleheküljel andis automaatotsing vastuseks, et Frankfurtist tuleb saadetis 3 päeva (otsida saab ainult postiindeksiga kohti, nii et Kabul ja Dubai ei sobinud), siis ühel hetkel kirjutasin TNTsse. Sain vastuseks kõne, et saadetis juba kolm päeva kohal, aga nad ei teadvat kättesaaja telefoninumbrit.
Meie rõõm sai kohe pärsitud 8-leheküljelise bullaga, kust nähtus, et koodlukuga kohvrid on Kabulis lahti murtud, meie asjad nimekirjastatud (minu aluspesu loendavad afgaanid oleks ikka päris huvitav vaatepilt ühiskonnas, kus isegi oma pere naised ei riputa aluspesu kui intiimset riietuseset õue nöörile.) Jättes kõrvale teema, et kohvrite avamiseks luba või koode ei küsitud, kujunes viimaseks pärliks hindamisakt: kantud riided, kapsastunud raamatud-märkmed ja Kabuli kodust kaasavõetud pisiasjad olid hinnatud 3000 dollarile - 18% tollimaksu võib igaüks ise välja arvutada.
Samal päeval rääkis Andres pikka lugu vähemalt kümnele inimesele, kes ta kannatlikult ära kuulasid ja edasi suunasid. Selgus, et kui oleksime viibinud järjest ära aasta, siis oleks seda defineeritud seaduse järgi kui välismaalt elamast tagasipöördumist ja saanud soodustust. Andres palus siis uurida võimalust, kas ei ole võimalik ilmselgelt absurdne hindamisakt valeks kuulutada ja uus koostada.
Paar päeva tagasi sõitsimegi Tallinna lennujaama külje all asuvasse tollilattu, kus tollieksperdi nina all oma kohvrid lahti pakkisime, ta nende sisuga tutvus ja mõned fotod tegi. Ei osanud lootagi, aga väljusime tollist, paber oma asjade kättesaamiseks kaasas. Õhtul pakkisin kodus rõõmsalt - uskumatu, et kaks kuud kohvris seisnud musta pesu lahtipakkimist võib rõõmsaks sündmuseks nimetada - asju juba lahti. Raamatud lisasid kõrgust senisele "tornile". Õhtul sai veini juua "ninaga" lemmikpeekist - iga sinine peeker on kordumatult loperdava kujuga, õhumulle-liivapuru täis ja mulle väga armas.
Nende päevade jooksul sain meeldivalt üllatatud eesti riigiametnikest, kes loo kannatlikult ära kuulasid ning lahendusi pakkuda püüdsid. Meie eriline tänu kuulub pr. Maire Sõõrumaale, kes leidis aega meie juhtumiga tegeleda ning julges vastu võtta erandliku otsuse.
Saatmine TNTga oli kõige odavam - keel ei paindu odavaks nimetamast 1022 dollarilist saatmisteenust economy klassis. Ehkki iga saadetist on teoreetilist võimalik TNT koduleheküljel jälgida, oli kohver esimene nädal silmapiirilt kadunud. Alles siis, kui Eesti TNTst uurima hakkasime, ilmus see Dubais välja. Üks nädal seisis kohver Dubais ja üks nädal Frankfurtis. Kuna koduleheküljel andis automaatotsing vastuseks, et Frankfurtist tuleb saadetis 3 päeva (otsida saab ainult postiindeksiga kohti, nii et Kabul ja Dubai ei sobinud), siis ühel hetkel kirjutasin TNTsse. Sain vastuseks kõne, et saadetis juba kolm päeva kohal, aga nad ei teadvat kättesaaja telefoninumbrit.
Meie rõõm sai kohe pärsitud 8-leheküljelise bullaga, kust nähtus, et koodlukuga kohvrid on Kabulis lahti murtud, meie asjad nimekirjastatud (minu aluspesu loendavad afgaanid oleks ikka päris huvitav vaatepilt ühiskonnas, kus isegi oma pere naised ei riputa aluspesu kui intiimset riietuseset õue nöörile.) Jättes kõrvale teema, et kohvrite avamiseks luba või koode ei küsitud, kujunes viimaseks pärliks hindamisakt: kantud riided, kapsastunud raamatud-märkmed ja Kabuli kodust kaasavõetud pisiasjad olid hinnatud 3000 dollarile - 18% tollimaksu võib igaüks ise välja arvutada.
Samal päeval rääkis Andres pikka lugu vähemalt kümnele inimesele, kes ta kannatlikult ära kuulasid ja edasi suunasid. Selgus, et kui oleksime viibinud järjest ära aasta, siis oleks seda defineeritud seaduse järgi kui välismaalt elamast tagasipöördumist ja saanud soodustust. Andres palus siis uurida võimalust, kas ei ole võimalik ilmselgelt absurdne hindamisakt valeks kuulutada ja uus koostada.
Paar päeva tagasi sõitsimegi Tallinna lennujaama külje all asuvasse tollilattu, kus tollieksperdi nina all oma kohvrid lahti pakkisime, ta nende sisuga tutvus ja mõned fotod tegi. Ei osanud lootagi, aga väljusime tollist, paber oma asjade kättesaamiseks kaasas. Õhtul pakkisin kodus rõõmsalt - uskumatu, et kaks kuud kohvris seisnud musta pesu lahtipakkimist võib rõõmsaks sündmuseks nimetada - asju juba lahti. Raamatud lisasid kõrgust senisele "tornile". Õhtul sai veini juua "ninaga" lemmikpeekist - iga sinine peeker on kordumatult loperdava kujuga, õhumulle-liivapuru täis ja mulle väga armas.
Nende päevade jooksul sain meeldivalt üllatatud eesti riigiametnikest, kes loo kannatlikult ära kuulasid ning lahendusi pakkuda püüdsid. Meie eriline tänu kuulub pr. Maire Sõõrumaale, kes leidis aega meie juhtumiga tegeleda ning julges vastu võtta erandliku otsuse.
Comments:
<< Home
Palju õnne ;)
Aga sellest koodlukust - kas ei ole nii, et lennufirmadel või tolliametitel ongi õigus kohvreid transpordi ajal inspekteerida, ja just seepärast ei ole mõtet sisseantud pagasile ühtegi lukku peale panna?
Aga sellest koodlukust - kas ei ole nii, et lennufirmadel või tolliametitel ongi õigus kohvreid transpordi ajal inspekteerida, ja just seepärast ei ole mõtet sisseantud pagasile ühtegi lukku peale panna?
On palutud kohvreid avada igasugustel reisidel - aga alati siis, kui ise oleme juures. Nii mõneski lennujaamas - kaasa arvatud Kabulis - on isegi teenus, et peale läbivaatust ja -valgustamist pakitakse kohver sisse.
Muide, eesti tolliametil ei tulnud pähegi kohvritesse omapead sisse vaadata, pidime ikka juures olema.
Postita kommentaar
Muide, eesti tolliametil ei tulnud pähegi kohvritesse omapead sisse vaadata, pidime ikka juures olema.
<< Home