Kabuli päevik

Kui kujundaja saadab mulle mõned päevad tagasi viimase peatüki mu Afganistani-raamatust, tuleb kurbus peale selles osas, et raamatu maht ei ole kummist. Üht-teist annab veel ümber tõsta ja mõned fotod asendada, aga selge on see, et palju häid fotosid lihtsalt ei mahu raamatusse.
Lahtine on ka ühe minu koostööpartneri vastus - kas saan loa kasutada raamatus nende tellimusel tehtud fotosid. Eitava vastuse korral pean välja jätma kalligraafia-peatüki. Sellest oleks kahju, sest sain loa Afganistani kuulsaima kalligraafi Popalzai töö kasutamiseks. Külastasin meest temast portreed tehes ning sain ära võlutud nii vana mehe ülimast väärikusest kui ka tema töödest. Ehkki Grand Old Man Popalzai suri äsja, paar nädalat tagasi, varustas leinav perekond mind lahkesti tõlke ning selgitustega nii konkeetse töö kui ka meistri elu osas.
Tegelikult peaksin põdemise asemel hoopis rõõmustama, sest seni on palju õnnestumisi. Esiteks, pärast nädalatepikkust kujunduse otsimise ja arendamise protsessi - keeruliseks teeb selle asjaolu, et tekst ja fotod on võrdselt tähtsad - leidsime kujundaja Taivo Orgiga raamatule sobiva välimuse. Teiseks, Jean MacKenzie kirjutas mu raamatule just sellise sissejuhatuse nagu ma salajas unistasin. Kolmandaks, kõhklesin kaua, kas ikka kirjutada illustratiivse materjali puudusel peatükk Afganistani kuningatest. Aga nüüd sai see tehtud, sest üks Ameerikas asuv fond - KES Collection - oli nõus raamatusse andma põnevaid arhiivifotosid. Neljandaks, raamatu toimetaja Jaan Isotamm on teinud suurepärast tööd - vahel on saabunud kolmelehküljelise peatüki kohta terve lehekülg küsimusi ja parandusi. Loodetavasti aitab see kaasa, et vigu vähem sisse jääb (et mõni ikka sisse jääb, selles ma ei kahtle).
Küsin siinkohal lugejate arvamust. Mul on plaanis panna raamatu lõppu veel - lisaks kasutatud kirjandusele - veel lühike kronoloogia, mis aitaks ajas orienteeruda. Kas Afganistani kaart oleks vajalik? Kaalun veel ka ingliskeelse Summary lisamist, sest tuleb kindlasti jagada raamatut oma sõpradele Afganistanis. Ja ehk peaks lõppu ikkagi ingliskeelse sissejuhatuse ka alles jätma, eesti lugejatele on ju tehtud tõlge.

Mitte ükski eesti meediaväljaanne (vähemalt mitte veebis) ei maini eilset pommiplahvatust Kabulis, kus sai surma nelikümmend üks ja haavata sada nelikümmend inimest. Selle eest teame me kõik teame nüüd eesti soost arsti nime, kes asus tööle Helmandi sõjaväelaagrisse.
Huvitav (aga nukker) on ajakirjanikuna jälgida, kuidas eesti meedia huvi Afganistani vastu piirdub eesti sõdurite iga liigutuse jälgimise ning kommenteerimisega.
Kui palju peab saama surma afgaane, et see ületaks uudiskünnise Eestis? Et pomm plahvatab India saatkonna ees, paisates verise tombuna laiali seal oodanud pika saba tavalisi tsiviilisikuid, - viisataotlejaid -, puudutab mind kuidagi valusalt.
Tõsi küll, mul on ka lihtne samastuda; olen isegi olnud üks neist sabas seisjatest.
PS. Pildid fotonäitus miiniohvritest Shar-e Naw pargis.