neljapäev, aprill 30, 2009
Taaskohtumine elava legendi, fotograaf Steve McCurry’ga
Tuntuim foto Afganistanist on kahtlemata Steve McCurry portree ebamaise pilguga tütarlapsest Nasir Baghi põgenikelaagris, mis ilmus 1985. aastal ajakirja National Geographic esikaanel.
Postkasti potsa
tab kutse tulla ameeriklaste Afganistani instituuti kohtuma McCurryga. Kutsetele, mis tulevad Kabulis neli tundi enne ürituse algust, on raske reageerida: eile oli mingi tähtis nina linnas, pooled tänavad suletud ja kõik kohad relvis mehi täis. Mingil moel õnnestub meil Andresega siiski kella viieks Wazir Akbar Khani jõuda.
Kohtumine toimub mõnusalt mitteformaalses õhkkonnas; üritusel on ehk 15 inimest. Steve näitab (peamiselt Afganistanis tehtud)
pilte ja vestab juurde jutte: oma karjääri algusest, kus pärast kuus kuud pildistamist Afganistanis selgub, et National Geographic lugu ei avaldagi; mitmetest vangistamistest mudjahediinide ajal. Iga pildi juurde käib lugu, kus ja mis oludes see tehtud sai – mulle ääretult huvitav kuulata just sel põhjusel, et tõmban paralleele enda pildistamistega.
Steve väidab muuseas, et ehkki on kogu maailma läbi rännanud, ei ole ta kusagil näinud nii fotogeenilisi nägusid nagu Afganistanis – sellega nõustun sajaprotsendiliselt. Olen ajuti kaunis hämmeldunud olnud, et suvalise amatööri suvaline klõps siinsest suvalisest inimesest võib olla uskumatult mõjuv.
Kõige enam tahavad kuulajad loomulikult teada tema kuulsa tütarlapse pildi kohta: seitse aastat tagasi õnnestus Steve’l puhtjuhuslikult neiu – nüüd karmipilguline naine – üles leida. Loomulikult vändati loost dokumentaal: naise mees sai suure üllatusega teada, et on abielus kogu maailmas tuntud “näoga” ja naine sai kingiks palverännaku (võttes juhust kasutades kaasa 11 sugulast). Kohalviibivates ajakirjanikes tekitab võõristust fakt, et perele maksti pildi eest tagantjärele raha, mille eest õnnestus neil suur maja osta. Steve selgitusel kehtib endiselt reegel, et pildistamise eest ei mak
sta – kuid selle foto näol on tegu suure erandiga: seda tirazheeriti miljonites eksemplarides üle maailma, sh reklaami eesmärgil. Nii on õiglane, et naine tagantjärelelgi enda näo ärakasutamisest veidigi kasu sai.
Kui Steve näitab fotosid New Yorgi kaksiktornide kokkukukkumisest (ta pildistab neid oma kodu katuselt) ja võrdleb neid keset Afganistani asuvate Band-e Amiri järvedes kõrguvate kaljudega, sähvatab mul meie varasem kohtumine. Pärast ettekannet lähen Steve’i juurde ja küsin, kas ta veel mäletab Band-e Amiri järvede ääres 2007. aastal kohatud eesti paari, kellega rääkis Priit Vesilinnust (kas pole suurepärane, et meil on “oma mees National Geogrphic’us”, kellega kekutada?). Steve mäletab nii meid kui ka oma karmi nalja: nimelt soovitas ta meil telgi peale kirjutada (jäime ööbima telki, mis on kaunis haruldane Afganistanis): tapa mind ja vägista mind...
Postkasti potsa
tab kutse tulla ameeriklaste Afganistani instituuti kohtuma McCurryga. Kutsetele, mis tulevad Kabulis neli tundi enne ürituse algust, on raske reageerida: eile oli mingi tähtis nina linnas, pooled tänavad suletud ja kõik kohad relvis mehi täis. Mingil moel õnnestub meil Andresega siiski kella viieks Wazir Akbar Khani jõuda.Kohtumine toimub mõnusalt mitteformaalses õhkkonnas; üritusel on ehk 15 inimest. Steve näitab (peamiselt Afganistanis tehtud)
pilte ja vestab juurde jutte: oma karjääri algusest, kus pärast kuus kuud pildistamist Afganistanis selgub, et National Geographic lugu ei avaldagi; mitmetest vangistamistest mudjahediinide ajal. Iga pildi juurde käib lugu, kus ja mis oludes see tehtud sai – mulle ääretult huvitav kuulata just sel põhjusel, et tõmban paralleele enda pildistamistega.Steve väidab muuseas, et ehkki on kogu maailma läbi rännanud, ei ole ta kusagil näinud nii fotogeenilisi nägusid nagu Afganistanis – sellega nõustun sajaprotsendiliselt. Olen ajuti kaunis hämmeldunud olnud, et suvalise amatööri suvaline klõps siinsest suvalisest inimesest võib olla uskumatult mõjuv.
Kõige enam tahavad kuulajad loomulikult teada tema kuulsa tütarlapse pildi kohta: seitse aastat tagasi õnnestus Steve’l puhtjuhuslikult neiu – nüüd karmipilguline naine – üles leida. Loomulikult vändati loost dokumentaal: naise mees sai suure üllatusega teada, et on abielus kogu maailmas tuntud “näoga” ja naine sai kingiks palverännaku (võttes juhust kasutades kaasa 11 sugulast). Kohalviibivates ajakirjanikes tekitab võõristust fakt, et perele maksti pildi eest tagantjärele raha, mille eest õnnestus neil suur maja osta. Steve selgitusel kehtib endiselt reegel, et pildistamise eest ei mak
sta – kuid selle foto näol on tegu suure erandiga: seda tirazheeriti miljonites eksemplarides üle maailma, sh reklaami eesmärgil. Nii on õiglane, et naine tagantjärelelgi enda näo ärakasutamisest veidigi kasu sai.
Kui Steve näitab fotosid New Yorgi kaksiktornide kokkukukkumisest (ta pildistab neid oma kodu katuselt) ja võrdleb neid keset Afganistani asuvate Band-e Amiri järvedes kõrguvate kaljudega, sähvatab mul meie varasem kohtumine. Pärast ettekannet lähen Steve’i juurde ja küsin, kas ta veel mäletab Band-e Amiri järvede ääres 2007. aastal kohatud eesti paari, kellega rääkis Priit Vesilinnust (kas pole suurepärane, et meil on “oma mees National Geogrphic’us”, kellega kekutada?). Steve mäletab nii meid kui ka oma karmi nalja: nimelt soovitas ta meil telgi peale kirjutada (jäime ööbima telki, mis on kaunis haruldane Afganistanis): tapa mind ja vägista mind...
# posted by Õnne Pärl @ 7:49 AM 
