Kabuli päevik

Iga päev olen mõelnud, et tahaks pikemalt kirjutada oma Põhja-Afganistani reisist ja veel mõnedest erilistest sündmustest nagu näiteks minu suure eeskuju, Nancy Hatch Dupree külaskäigust meie Kabuli koju. Tõenäoliselt sõidame juuliks ja pooleks augustiks Kabulisse tagasi. Andres kindlasti, aga minu puhul on sõit veel lahtine. Pean kuidagi tulema toime oma kohustustega - suvenäitustega Eestis. Ajakava on olnud tihe: täna stardime Kuressaare suunas, et võtta pealt fotonäitus Pärnust ja panna suurem osa üles Kuresssaare kultuurikeskuses.
Tagasitee Eestisse läks kaunis hästi. Kui mitte arvestada seda, et peale seitset turvakontrolli Kabuli vanas lennujaamas pandi meid bussi ja viidi - Kabuli uude lennujaama, kus terve lennukitäis puistati ülipõhjalikult läbi. Lennujaama hoone valmis aasta tagasi, kuid sinna pole meid seni lastud. Nüüd kisti kogu käsipagas laiali - iga minu arvuti ja fotoaparaadi juhet uuriti nagu oleks tegu imeasjaga.
Aga Dubais oli seekord tore. Meil oli terve päev aega ja üks kohalik eesti paar sõidutas meid oma maasturis mugavalt ringi ja näitas imelinna lähemalt. Aitäh, Marion, et mulle kirja saatsid ja et me kohtumiseni jõudsime!
Nüüd on nii tehissaare peal käidud kui ka suurimas kaubanduskeskuses suurim akvaarium imetletud. Mis seal salata, sein keset ostuparadiisi, kus ujuvad parves muuhulgas ka raid, haid ja moreeenid, oli tõesti muljetavaldav. Ilmselt tuleb tagasi minna, sest valgus- ja purkkaevushow jäi mingi tehnilise rikke tõttu nägemata...
Autentne india restoran, kuhu lõpuks jõudsime - parim osa, kui satud tänu kohalikele eemale turisti radadest. Ning tööliste parved õhtuhämaruses kõnniteedel busse ootamas - need vaevumakstud töösipelgad, kes kogu selle hullumeelse imelinna valmis on ehitanud. Juurde sai kuulata lugusid kohalikest eestlastest - meid võõrustanud noored tegutsesid kinnisvara alal, kuid Dubais elavat eestlasi hulganisti, alates sheiki hobuseid treenivatest, lõpetades Emiratesi stjuardessidega.