Kabuli päevik

Kohe pärast vabariigi aastapäeva, 25. veebruaril kell 17, on kõik huvilised oodatud Võru kultuurimajas asuvasse linnagaleriisse. Näitan Afganistani slaidiprogrammi ja vestan sinna juurde. Eriti tore, kui huvilistel on küsimusi, millele vastata - monoloogi pidamine ei ole just suurem asi. Soovijad saavad selga proovida burkat.
Slaide näitan Võru näituse raames. Näitus jääb avatuks kuni 13. märtsini. Tasapisi saan aimu, mida tähendab olla pidevalt omi töid eksponeeriv kunstnik. Näib, et tavapäev sarnaneb pigem transpordi- või kolimisteenuse osutajale: sõidame pühapäeval Narva, pakime seal pildid kokku ja tassime need 7. korruselt alla (pärast on nahk ikka täitsa märg).
Järgmisel hommikul läheb sõit vastassuunas. Uhkelt remonditud Võru kultuurimajas ootab meid õbluke galerist Jana. Kultuurimajas käib kogu aeg aktiivne elu: esimesel külastusel kuuleme bandi keldris mängimas ja saalis toimub paljulapseliste perede üritus; nüüd laulavad saalis vanamemmed ja õhtul teater. Galeristil on raske leida slaidiõhtuks päeva, mil majas teisi suuremaid üritusi ei toimu.
Jana aktiivsel kaasalöömisel saame kolmekesi viie tunniga näituse üles, mille järel suundub rahulolev brigaad täies koosseisus keha kinnitama legendaarsesse Katariina kohvikusse. Vahepeal organiseerib Jana juurde nööri ja konkse (sobivate vahendite leidmiseks sooritab abiline pikki keerukaid otsinguid Võru ehituspoodides, andes pidevalt mobiili teel tagasisidet), samuti hiiglaslikke stende (mul on liiga mahukas näitus, ei mahu olemasolevatele seintele ära).
Lõpuks üritame Janaga pilte veel kuidagi sirgemasse ritta saada, samal ajal kui Andres - tema teeb ju põhilise töö redelil kõõludes - väsinult külalisteraamatu sissekandeid loeb. Sissekanded on põnevad: rääkimata kohalikest eestlastest ja venelastest, leidub sõbralikke kommentaare näitusekülastajatelt Venemaa avarustest nagu Smolenskist, Mehhikost, Gautemaalast ja Austraaliast. Skandinaaviast või Kesk-Euroopast rääkimata. Ma ei tea, kui palju kunstnikud üldiselt hoolivad sellest, mis külalisteraamatusse kirjutatakse, aga mulle on küll kommentaarid tõeliseks kommiks. Nämm-nämm.
PS. Võrumaa Teataja: http://www.vorumaateataja.ee/?a=uudised&b=8831

Veneetsia hakkab mind kummitama pärast Nicolas Roegi filmi Don't look now nägemist. Kasutame võimalust pageda siia mõneks päevaks. Meil veab: satume linna nö madalseisuhooajal, mil tänavad on suhteliselt turistivabad. Päeval, mis lahkume, algab karneval - mulle näib, et on just õige aeg lahkumiseks.
Veneetsia on just sama kummaliselt lummava atmosfääriga nagu Roegi filmis. Eriti õhtuti, mil tänavatelt kuuldub vaid üksikuid kiirustavaid samme ja nappe lausekatkendeid. Meie hotelli aknad avanevad kitsukese kanali suunas, mille kohal õõtsuv lamp tekitab otsekui muinasjutulise pildi mingi seletamatu kergelt õõvastava varjundiga. Lõhnab rõskelt, pisut nagu hallituse järele. Õhk on samas karge ja puhas - üksikud vaikselt popsuvad paadid ei suuda üldpilti kuidagi rikkuda. On uskumatult vaikne.
Ühel hommikul kella seitsme paiku lähen jalutama ja avastan, et sellel hetkel on linn veneetslaste päralt: lapsed tormavad mööda kitsukesi tänavaid, koolikotid seljas. Minu selja taga hüpleb kärsitult hommikune jooksja, kes ei pääse minust tunnelilaadses torus mööda. Tööle kiirustavad noormehed äsavad igale müüri ääres konutavale tuvile pahaselt jalaga. Kohvikud on juba avatud, avatud akendest voogab tänavale värskelt küpsetatud saiakeste lõhnu. Esimene perenaine riputab üles pesu nööridele, mis kõõluvad kitsukestes käikudes jalakäijate kohal. Paadid veavad linna ehitusmaterjale ja mehed kuhjavad kaile tsemendikotte, vilistades ise vaikselt ja reipalt.
Päeval muutub linn tundmatuseni, labürindilaadsed käigud täituvad edasi-tagasi saalivate turistidega, kes ründavad eristamatult sarnaste maskipoodide ridu. Gondlid täituvad kümnete kaupa kihistavate jaapani tütarlastega, kes otsekui värvilised kuldkalad allavett kanduvad.
Ja just siis, kui oleme Doodzhide paleed seespoolt uudistamas, märkame aknast kiiresti tõusvat vett, mis ujutab üle Püha Markuse väljaku. Peagi kantakse välja puidust platvormid ja nendest laotakse teed, mida mööda värviliste vihmavarjude all turistide mass edasi-tagasi saalib. Markuse katedraali põrand lainetab. Osa turiste katseb rõõmsalt omi kummikuid, solberdades vees nagu rõõmsad väikelapsed. Poed tõstavad ukse ette vett kinnipidavad lauad. Vähemalt osad neist - aga mõnes poes ja kohvikus soliseb põrandal vesi ja kummikutes kliendid ei lase end vähimalgi määral häirida. Just siis, kui mõtiskleme kummikute ostu vajalikkuse üle, asub vesi alanema ja järgmisel päeval on vihmasajust ja kõrgveest alles vaid sopp, mis kiiresti kokku kraabitakse. Õhtul pilved rebenevad ja kaldaäär täitub nii turiside kui kohalikega, kes ühises voolus promeneerides loojangukuma imetlevad.
Järgmisel päeval, kui kooserdame mööda miniatuurset San Michele kalmistusaart, hakkab pilvede vahelt piiluma päike. Ühes välikohvikus Muranol, kus imetleme klaasi selle kõikvõimalikes ja võimatutes ilmingutes, istume vastu telliskiviseina ja koorime üleriideid vähemaks. Hiiglaslik klaasskultpuur sätendab päikeses ja üle kanali mängib kohalik pillimees shlaagreid. Meie kolme päeva ja öösse mahtub üleujutus, üdini tungiv vihmasadu, täiskuuvalgus ja soe pimestav päikeseline ilm, pooltoonidest rääkimata. Üks saab igatahes selgeks: Veneetsiat ei ole võimalik kirjeldada. Seda peab kogema.