Kabuli päevik

"Olge siis Afganistanis väga ettevaatlikud," soovitab Iraagist pärit sõbralik naistaksojuht Dubais. Seda sõna olen juba esimese päeva jooksul pidevalt kuulnud; ka turvaboss Mike'ga kohtudes. Poole tunni jooksul puistab Mike meid üle värviliste jooniste ja juhistega. Kappame kaardil läbi kõik regioonid: värvilised ohutsoonid ja rünnakute arvu tulpdiagrammid keerlevad mu peas kuni rampväsinult õhtul voodisse kukun.
Keelde ja käske sajab kaela lõputult: kogu liikumisvõimalus piirdub Mike'i sõnul ühest hoonest kapakuga autosse tormamises ja teise maja eest välja hüppamises. Ära seisata, ära mine jalutama, ära liigu öösel, ära liigu üksi, iga kord valigu autojuht ise teekond (vältimaks inimrööve), mitte liikuda koos sõjaväekolonniga (kõige tõenäolisem sihtmärk) jne. jne.
Abikaasa Andrese palganud Inglise konsultatsioonifirma püüab hoida madalat profiiti: nende üüritud Toyota Corolla sulab tõesti pidevatesse ummikutesse takerdunud liikusesse paremini kui NGOde hiiglaslikud edevad Roverid.
Samas: kui Mike väidab, et väljapool maja peaksin pähe siduma rätiku, siis Saksa saatkonna sõjaväeatashee Gerhard, kellega tutvume ja pikalt lobiseme Dubai lennujaamas enne Kabuli lendu, väidab vastupidist. Nii et võta kinni.