laupäev, aprill 01, 2006
Mõtisklus igapäevastel teemadel
Täna öösel laman kaua ärkvel. Luigeparv tiirutab tundide viisi linna kohal; leelotused aina lähenevad-kaugenevad. Mind kimbutab unepuudus. Ärkan kolme paiku ja uinun taas, kui mulla leebelt unelev hääl varahommikul palvetama kutsub. Alternatiivina ärkan esimese krõpsu peale; mõned külalistemaja elanikud tõusevad varakult.
Meie imepisikese toa nurgas on tibatilluke tualettruum, mida eraldab toast vaid kardin. Mingit ventilatsiooni ei ole: kui käia hetkekski duši all, on tuba momentaalselt niiskust täis. Tualettruumi laes on torude rägastik ning boileri külge minevad juhtmed tolknevad otse duši kõrval. Kui pesema lähen, sikutan igaks juhuks pistiku kontaktist välja.
Andres kannatab aeg-ajalt kõhuhädade käes – tema käib koos kolleegidega lõunat söömas kohalikes sööklates. Mind vaevab jälle isupuudus. Riided lotendavad silmnähtavalt. Jõusaali süü see ei ole, sest teen trenni ka Eestis.
Külalistemaja toit kipub üksluiseks kätte minema: riis, kotlet või lambaliha, hautatud kartulid kastmes, heal juhul hautatud juurikad. Olen suur rohelise salati sõber, aga viimasel ajal olen hädas sellegi söömisega. Salatil on spetsiifiline maitse - räägitakse, et köögivilju pestakse erilise kemikaaliga.
Pistan siis peamiselt riisi kastmega; liha ajab juba pikemat aega vastu. Mitte et maitsel iseenesest midagi viga oleks, aga tunnen vajadust teiste mineraalainete järele. Juustust või piimast võib vaid unistada, samuti kalast. Olen saanud kala vaid restoranis Samarkand. Tegu oli ahjus juustu ja juurikatega küpetatud soolatud kalafileega. Teine kord üritan kala tellida india restoranis; paraku on see söögiks kõlbmatu.
Mõned korrad oleme proovinud kohalike piknikutel kebabi. Värskelt küpsetatud kitseliha on maitsev, ehkki seda ei marineerita nagu meil tavaks. Juurde antakse kohalikku õhukest leiba, nii et tegu on raske kõhutäiega.
Aeg-ajalt ühineme mõne seltskonnaga, et õhtustada linna peal. Restoranide hinnatase on - hinna ja kvaliteedi suhet arvestades - ülikõrge. Meie jaoks teeb väljaskäimise kalliks ka asjaolu, et maksmisel on kombeks arve võrdselt ära jagada. Tarbime vähe alkoholi, aga toetame tublisti õllejoojaid.
