pühapäev, aprill 02, 2006
Saadiga aias
Waheed räägib tõsielulise loo. Kaks meest lähevad tänaval kaklema, karjudes üksteise peale araabia keeles. Pealtnägijalt küsitakse hiljem: miks nad kaklema läksid? Seda ma ei tea, vastab mees, aga enne tsiteerisid nad vastastikku koraani.
Kirjanik Waheediga soovitab mul ühendust võtta norralanna Elisabeth Eide, kes õpetas Tartu Ülikoolis loomingulist kirjutamist. Waheed viib mu oma autologuga Afganistani Pen keskusessse. See on esimene koht Kabulis, kus end hoobilt koduselt tunnen. Hoone meenutab pisut väsinud nõukogudeaegset suvilat 1970ndatest. Loomingulise põhiplaaniga maja, mis on otsekui laiali vajunud, iseloomustavad hiiglaslikud aknad ja viinapuuga palistatud terrass. Maja ümbritseb suur muruga kaetud õu. Ei puudu ka kõrged puud, mille otsas sädistavad linnud.
Waheed tutvustab Pen-klubi raamatukogu ja annab ühtlasi kerge ülevaate riiulis olevast pärsiakeelsest kirjandusest. Tema jutt on nii elav ja põnev, et mul on siiralt kahju diktofoni puudumise pärast. Ma ei suuda nimesid-lugusid meelde jätta ning tunnen, et suurepärane loeng läheb raisku. Waheed kingib enda tõlgitud värsikogu, mille autoriks on tema vend Abdul Samay Hamed. Ja laenab Saadi Roosiaia. Tegu on mahuka väljaandega, kus araabiakeelne originaaltekst vaheldub ingliskeelsete kommentaaridega; lahti seletatakse iga sõna.
Balkhi ülikoolis pärsia keelt õppinud Waheed on esimene afgaani vabamõtlejast intellektuaal, keda seni olen kohanud. Arvamused on nii julged, et pärin tema julgeoleku järele. Waheed arvab, et Kabulis elades võib endale vabameelsust lubada, kuid väljaspool pealinna oleks ta elu ilmselt suures ohus.
<< Home