Kabuli päevik

Õhus hõljub hirm ja vägivald, see tõmbub tasahilju ümber Kabuli järjest enam koomale.
Eile käib meil Jean külas. Arutame hetkeolukorda, see tundub halvenenevat mitte enam päevade, vaid suisa tundidega. Kui Kabul on endiselt suhteliselt rahulik, siis ülejäänud maal on nagu põrgu lahti läinud.
Tegelikult oli märke juba varem - tavaliselt talviti terrorismiaktide arv kahaneb, aga seekord on läinud asjalood ainult tõusvas joones. Jean räägib, kuidas ta alles eelmise aasta oktoobris käis Kandaharis ringi nagu turist: külastas kuulsaid paiku, ostis kingitusi ja jalutas mööda linna ringi. Kui ta sõitis Kandahari detsembris tagasi, oli linn täiesti muutunud: inimesed silmitsemas üksteist heitunult, jalakäijad peitu pugenud.
Viimastel nädalatel toimuvad terrorismiaktid mitte ainult lõunas nagu tavaks, vaid need kanduvad üle kogu maa. Heratis, mis oli enne suhteliselt rahulik paigake, on sel aastal juba kolmas enesetapja rünnak. Wardaki provintsis Kabuli külje all õhatakse auto, milles arst õdedega. Ka teises Kabuli külje all olevas provintsis, Ghaznis, on rünnakud saanud igapäevaseks nähtuseks.
Lõunas, Helmandis ja Kandaharis, käivad rängimate kaotustega lahingud 2001.aastast alates. Nädala ajaga on surma saanud vähemalt 300 inimest. Vastu esmaspäeva pommitasid ameeriklased Azizi küla Kandahari provintsis. Erinevatel andmetel tapeti 20-80 taliibi, aga samas sai surma ka ametlikel andmetel 17 külaelanikku (külaelanikud küll räägivad, et matsid teisipäeval 26 inimest), haavatasaanutest rääkimata. Karzai nõuab ameeriklastelt aru: alles eelmisel kuul sai Kunari provintsis koalitsioonivägede rünnakutes surma 7 tsiviilisikut.
Ei ole võimalik elada Kabuliski ilma et aastakümneid kestnud sõda endast märku ei annaks: kuuliaugud majaseintes, varemetes kvartalid, soomukite jäänused. Lühikesel jalutuskäigulgi kohtab tänaval alati mõnd kätetut või jalutut...