laupäev, juuli 08, 2006

 

Öös on hääli

Kuum tuul loobib Kabuli lennuväljal kohe silmad prahti täis. Juba õhust võib imetleda tohutuid tolmupilvi, mida tuuleiilid linna kohal taga ajavad. Olen magamata, väsinud. Alustasin reisi eelmisel hommikul Tallinnast, närveldasin Prahas ennast Dubai lennule ümber (astusin ühest väravast välja ja teisest sisse) ning jõudsin järgmisel hommikul kella viieks - koos vahemaandundumisega Kuwaidis - Dubaisse. Kahjuks ei mahu ma KamAiri hommikusele lennule, sealt jäävad maha piletiga reisijadki.

Kooserdan hiiglaslikus kitshilikus palees - keset terminali kasvavad palmid -ringi, püüdes ennast üleval hoida mõttetute poodide külastamisega. Kohvikus satun lobisema pikemalt liibanoni mehe Salimiga, hiljem Kabulis valimiste liinis töötanud Anthony'ga ning noormehega, kes Jalalabadis väikest parfüümitehast üritab püsti panna. Mul on vestluskaaslaste üle tõeliselt hea meel, sest kardan püstijalu magama jääda.
Kohtumine kõhnunud Andresega, kes oli vahepeal haige, on imetore. Kallistamisega tuleb küll koduni oodata. Koduteel on kõik kohad politseinikke käes. Nimelt toimusid teisipäeval-kolmapäeval Kabulis plahvatused: üks inimene on surnud ning üle neljakümne vigastatud. Olen jälginud kodus kuu aega turvaraporteid ja kahjuks need ei rõõmusta: olukord on järjest kehvem. Pommiautod sõidavad ringi isegi Kunduzis. Kurval kombel on tekkimas ka kriminaalne element, näiteks on korduvalt relva ähvardusel röövitud välismaalasi Bibi Mahro otsas (tühja basseiniga küngas, mille otsa olen isegi paar korda roninud).
Õhtu Kabuli kodus on imeline: vahepeal on maja ette kasvanud minu kõrgused päevalilled, külmkapis laiutavad hiiglaslikud mahlast lirtsuvad mangod ja sumedas öös vaibub viimanegi tuuleiil. On haudvaikne öö, ärkan vaid hetkeks häälte peale: hobuste kabjaplagin ning koera kummaline ulg, mis meenutab kutset palvusele. Naeratan varahommikul läbi une, kui palvekutsed omavahel keerulisi helimustreid moodustades kummaliseks polüfooniaks põimuvad. Olen tõesti kodus tagasi!

Järgmisel päeval käime Andrese töökaaslaste majapidamises külas: ümber väikese aia on ehitiste kobar, kus igal mehel oma pesake. Et rahaga on kitsas, pole meestel generaatorit, nii pole neil siis peaaegu kunagi elektrit. Aga see-eest kõrguvad päevalilled teise korruse akendeni! Ja ukse kõrvale elektrkilbile on tuvi pesa teinud - tuvimamma jälgib rahulikult, kuidas meetri kauguselt mööda saalime.

Comments:
Tore, et meie Kabuli elu huvitab teisigi peale sugulaste-sõprade.
Tänud komplimendi eest - endal on raske hinnata, mis siinses elus teistelegi huvitav on ja mis mitte.
 
Postita kommentaar



<< Home

This page is powered by Blogger. Isn't yours?