neljapäev, september 28, 2006
Elu tõsiasjad
Päevad mööduvad sisseseadmise tähe all: koostame pikad nimekirjad ajadest, mis tunduvad vajalikud pimeda, külma ja igava talve möödasaatmiseks. Meil on tohutult vedanud: enamik üürile antavaid maju on tühjad, nii et kogu sisustus tuleb hingehinna eest osta. Aiamajas on kõik olemas – lisaks mööblile vaibad, külmkapp, gaasipliit, isegi hiidvana pesumasin. Peremees on imelahke: ta lubab jagada nii satiühendust kui ka anda televiisori koos DVD-mängijaga. Kui perenaise käest tolmuimejat laenuks lähen küsima, antakse seegi mulle lihtsalt kaasa.Kommunikatsiooni näide. Sõna “tolmuimeja” dari keele sõnaraamatutes ei ole ja nii ma siis zhongleerin sõnadega “on teil”, “põrand” ja mörisen juurde “uu-uu”. Naine läheb naerdes majja ja tuleb tagasi õige riistapuuga. Sõnaühendit “dzhorú barq-e” pole suutnud tuvastada: barq-e tähendab küll “elektri”, aga põhisõna pole taas sõnaraamatutes.
Millest me veel unistame? Esimesel kohal on raadiotelefon (selle kaudu saaks dial-up interneti). Nimekirja lõppu jäävad hobiasjad nagu kitarr või drenazhöör. Eraldi teema on ahjude soetamine (igasse ruumi tuleb ahi). Eelmisel aastal saime just Eesti majja gaasikütte. Nüüd tuleb puutassimisega uuesti alata, sest puit on kõige odavam ja ka ohutum.
Gaasihjud ei näi usaldusväärsed; eelmisel talvel suri gaasilekke tõttu magamise pealt kaks välismaalast.
Elektrivarustus on igas rajoonis erinev. Meil on õhtuti isegi linna elekter olnud, aga varsti on ilmselt pidu läbi. Peremehel on varuks inverter. Sellise võimsusega riistapuu, mis kogub elektrivõrgust elektrit ja millest piisab üheks õhtuks lae- ning seinakontaktide vooluks. Lisaks on pererahval väike, 1-kilovatine generaator, millest piisab samaks otstarbeks. Õnneks oleme seni ilma mürata toime tulnud.
