Kabuli päevik

Toad on värskelt koristatud ning üleliigsed mööblitükid välja tassitud. Vaid baarilett (?!) on minu palvetest hoolimata alles jäetud. Pärastlõunal istume oma majakese ette verandale, viinamarjad nii pea kohal kui kausis, õhtupoolikut nautima.

Kapteni maja asub meie eelmisest elukohast ehk viie minuti kaugusel vaiksel tupiktänaval. Krundil asub suur maja, kus elab ta koos naise ja noore naissugulasega ning meie väike õuemajake.

Maju ümbritseb pisike aed, mis on põnevalt sopistatud ning täis hästi hooldatud roose-pelargoone. Aias on ka suveköök ning mitu linnupuuri. iiHiigelsuures puuris sädistab rõõmsalt umbes paarkümmend lindu: papagoisid, tuvisid, kanaarilinde ja jumal teab veel mis sorti igas värvitoonis värvilisi tiivulisi. Väiksemas puuris on sebivad uudishimulikud kakaduud.

Kapten teeb viisaka zhesti ja kutsub meid õhtust sööma. Abdul Zaheril on olnud erakordne saatus. Piloodina sattus ta oma lennukiga õnnetusse Londoni lennuväljal. Pea kõik hukkusid, ta oli üks kolmest ellujäänust.

Pimeduse saabudes pakub kapten meile oma hobipesakeses (see on maast laeni täis muusikakassette, raamatuid ning muusikariistu) väikese pitsi. Muide, Viru Valge klaasidest. Selgub, et klaasid tõi kingiks kurikuulus Eesti piimatööstur Haidari. Abdul Zaher põeb suhkruhaigust ning alkohol-suits on talle tegelikult keelatud. Ometi püüab ta väikese pitsi võimalusel võtta ning kui naine silmapiirilt kadunud, lipsab käsi ka sigaretipaki poole. Aasta tagasi ampuleeriti mehel üks jalg ning nüüd hüppab ta karkudel ringi. On silmnähtav, kuidas see uhke võimsa kehaehitusega mees oma puuduva jala pärast kannatab.

Hiljem pistame mõnuga kapteni naise valmistet riisi ja liha. Ilusate silmadega daam katab kogu aeg meie eest oma suud. Põhjus selgub, kui ka korraks räti langetab: suust paistab vaid üksik hammas ning paistes igemed.

# posted by Õnne Pärl @ 12:18 PM