Kabuli päevik

Täna hommikul kell kaheksa, just siis kui Andres on lahkunud, kostab võimas plahvatus. Helistan kohe, kuid ta pole midagi kuulnudki. Mõni tund hiljem sõidan plahvatuskohast mööda: enesetapja on end lõhanud siseministeeriumi õuel, otse koolimaja vastas. Lapsed olid õnneks juba koolis, aga ikkagi on palju hukkunuid, vigastatutest rääkimata.
Üldiselt ei tunne me end enesepommitajate poolt ohustatud olevat. Nad tavatsevad end lõhata - reeglina hommikupoolikul - sõjaväeosade (või -kolonni) või oluliste ametiasutuste juures. Andres töötab õnneks tähtsusetus instituudis linna serval. Ainus kokkupuutepunkt tundub olevat nende lennujaama tee, aga õnneks seal tihti sõitma ei pea.
Eilsest. Meil on haruldane kohtumine, peaaegu et ajalooline. Õnnestub külla meelitada Toomas Kahur, esimene eesti diplomaat (täpsemalt küll tsiviilametnik) Afganistanis. Et ta suundub peagi edasi Helmandi provintsi, siis pingutame mõlemalt poolt, et enne ikka trehvata.
Toomas elab hetkel lennujaama kõrval asuvas baasis KAIA ning ta tohib sealt reeglina väljuda vaid kahe saatja (eesti sõdurpoisid) saatel. Andres sõidab Karimiga meestele järele ja naaseb, kaks meest slepis. Seekord on saadikul õnnestunud üks turvamees “ära rääkida”.
Istume õues, sööme spagette-puuvilju, uudistame üksteist ja lobiseme maast-ilmast. Meie külalised on kaunikesti erinevad: Toomas on reipa olekuga diplomaat, aval ja jutukas. Samas pole tegu tegu mingi hellikuga, näiteks on töötanud 1998. aastal Kosovos.
Toomast saatev vaikne sõdurpoiss Erki on seevastu kuus kuud Helmandis teeninud ja naaseb peagi Eestisse. Jutu sees tuleb välja, et Afganistan pole esimene karm koht sõdurpoisi teenistuslehel; Erki on ka Bagdadis olnud.
Toomas kutsub meid baasi külla. Otsustame Andesega, et üks kord võiks ju sõjaväelaste elu lähemalt vaadata. Lahkumisel tõmbavad mõlemad selga kuulikindlad vestid ning Erki võtab kaenlasse automaadi. Karim sõidutab meid baasi ning Erki tööpäev on sellega läbi.
Baasi sissesaamisega õnneks raskusi ei teki. Kõigepealt uurime lähemalt Toomase eluruumi konteinermajas. See on kaunis ruumikas; siia mahuvad ära nii voodi, riidekapp kui ka laud. Siin on terve kontorijagu tehnikat nagu satelliittelefon ja -modem, arvuti, fotoaparaat jm. tarvilikku. Mingi luksuskoht see küll pole; tualettruumidki asuvad teises konteineris.
Tuba üle vaadatud, suundume eksursioonile. Eksootiliseim osa – minu jaoks – on hiiglaslikest kivikottidest tunnelid, mida mööda peaks siis saama liikuda ohutult rünnaku ajal. Võtame baasi sööklast tee ligi ja naudime vaadet Kabuli lennuväljale. Lennujaama serval on reas ka riikide lipud; eesti lipp on lennuteenindusputka otsas eraldi koos Kanada ja USA lipuga. Toomas piilub korra ka sisse, aga kahjuks on siin töötavad eestlased hetkel ära.
Edasi eksurseerime mööda territooriumil asuvaid kauplusi: need on linna serval asuvate supremarketite pisisõsarad. Pluss veel mõned. Ühte jõllitab Toomas tükk aega uskumatult ja väidab, et hommikul seda kauplust ei olnudki. See võib vabalt võimalik olla: kauplus tähendab siin kaupade merekonteinerisse laialijaotamist ja ukse juurde kassaaparaadi panekut. Teenindajad on peaaegu eranditult kollase rassi esindajad.
Baasis torkab silma päris palju naisi. “Mõned neist on neetult ilusad,” arvab Toomas. Mulle tundub kaupade valikut vaadates, et tugevamale-õrnemale soole mõeldud kaupade tasakaal on nadi. Ja kellele on mõeldud riiulitäis Barbisid?! Sobrame siis huviga ja leiame mõned käisteta sõjaväelapilised seksikad maikad.