esmaspäev, september 25, 2006
Ramadani eelõhtul
Maabumine Dubaisse ning sealt edasi Kabulisse möödub seekord üllatusteta. Kui mitte arvestada seda, et meie kohvrid saabumata jäävad. Ette rutates võib öelda, et meil veab: juba järgmisel päeval saabubki pagas Kabulisse. Kohvrite viibimine sellel liinil on tavaks saanud. Meeskonnajuht Johni pagas saabub nädalase hilinemisega ning sealt on kadunud juustutagavara... Pärast kohvrite läbisorimist veendume rõõmuga, et asjad – kaasa arvatud kingituseks mõeldud shokolaad - on endiselt alles. Karim viib meid Andrese töökaaslaste Johni ja Giuseppe elamisse, mis iseendast on päris armas, poissmeeste-stiilis. Pakutakse mitmeid ruume, aga laiskusest tingituna tassime vaid oma laia madratsi teisele korrusele ja olemegi öömaja ettevalmistamisega ühel pool.
Ehkki magamatusest loiud, läheme veel samal õhtupoolikul külla erupiloot Abdul Zaher
Attayee’le. Vaatame tema õuemajakese uuesti üle ja ütleme oma jah-sõna. Minu jaoks on elamisel ainult üks silmnähtav puudus: kõik aknad on ühes suunas, nii paistab päike majja ainult hommikupoolikul. Lisaks on ruumid mööbliga ülekuhjatud. Palun tõlgi vahendusel pereprouat, et ruumidest osa mööblist ära viidaks.
Veerand tunni pärast on meil kapten Attayee’ga käed löödud ja kaheksasada dollarit esimese kuu eest tasutud. Elektriga saab siin keeruline olema (igal teisel õhtul on mõni aeg elektrit) ning lahendada tuleb ka interneti-probleem. Aga vesi on tänu pumbale kraanis alati olemas ning eluruumid Kabuli standardeid järgides enam kui korralikud. Rahulolevalt tuigume oma ajutise kodu poole tagasi.
Järgmisel hommikul selgub, et lisaks kohvritele on ootamatult saabunud ka ramadan. Esmalt tähenda see meestele mitut vaba päeva. Teisalt tekitab ramadan hommikuses menüüs segadust: Andrese kolleegide maja väravas asuvast leivaputkast hommikust värsket naan’i (lapikleiba) ei saagi. Longime siis tänavale ja ostame imemagusa meloni. Arutame, et jalutamine pingeid ei tekita – tagasitulek on ikka täiesti midagi muud kui esimene maabumine.
Lobisen pikalt Johniga. Esmane tutvus meeskonnajuhiga jättis mulle kehvapoolse (ebasõbraliku) mulje. Nüüd tundub ta vägagi jutukas, rääkides muivel sui oma hullust hipiaegsest noorusest: sinna mahub nii kanepisuitsetamist kui kõike muud. Midagi tundub sellest hullusest ka alles olevat: nimelt on John toonud Afganistani kaasa vana mootorratta jupid ning vajalikud tööriistad. Tema terve mõistuse säilitamise projekt kujutab endast vabal ajal motika kokkupanekut.
