neljapäev, september 28, 2006
Romantika á la Kabul
Jalutame Andresega pärast tööd tema töökaaslasele Davidile külla. Ehkki Kabul on väidetavalt alkoholist tühi, pakub David meile tont-teab-kust-hangitud valget veini. Istume väikese võõrastemaja Le Monde mugavalt sisustatud varjualuses ning naerame südamest kahe väikese graatsilise gaselli uskumatuid õhkuhüppeid ja ringituiamist. Märtsis sündinud gasellid on selles aias piimapudeli najal üles kasvanud ja paistavad end suurepäraselt tundvat: kõik roosipõõsad on kuni nosimiskõrguseni laastatud. Lahkudes osutab David meile kõrvalaeda, kuhu mõni aeg tagasi maabus rakett... 
Jalutame koju tagasi laskuvas hämaruses. Ehkki kõnnime ühel linna suurimatest tänavatest, kihutavad meist mööda vaid üksikud autod. Viimasedki kaupmehed sulgevad rabistades oma ubrikuid. Igaüks kiirustab päikseloojanguks koju, sest ramadani tõttu on olndud päev otsa söömata-joomata.
Kui nüüd on päeval mõnus, eesti suvega sarnane soojus, siis õhtud on muutunud tublisti jahedamaks. Suvel valitses linna saja-ja-kahekümne-päeva-tuul, mis loopis silmad tolmu täis ja valmistas suisa piina. Nüüd on õhk klaarim, räiged haisud taandunud ning jalutuskäik õhtuvalguses suisa nauditav.
Istume õhtuti pikalt oma majakese ees terrassil. Kabuli vaiksed õhtud mõnes müüritaguses aias võivad olla omamoodi imelised: lõhnavad roosid, õhus heljub eriline raske sumedus, pea kohal pikeerivad välkkiirelt nahkhiired. Kõrged müüridki saavad pimeduses teise tähenduse kui päeval, tekitades pisikese suletud turvalise maailma illusiooni.
