Kabuli päevik

Meie perenaine saatis ramadani lõppemise puhul omatehtud maiust kingituseks. Mannapudru taoline maitsev ollus, mille sees on rosinaid ja pähkleid. Ehhki tava kohaselt peaksin vastu saatma magusat, küpsetasin vastuseks pitsat. Peremees on rääkinud, kui väga ta pitsat armastab. Ettevaatlikult pimedas õues kobistades viin küpsetise auravast peast suure maja elanikele.
Ramadan lõppes ja algas (ametlikult) kolmepäevane pühadeaeg eid. Saabuvate pühade hõngu on juba nädalapäevad kõikjal tunda. Kauplustes tunglevad naised; käib osturalli Kabuli moodi. Ramadani lõppedes on tavaks kinkida uued riided. Samuti käiakse külas, korraldatakse sööminguid ja jagatakse andameid.
Täna hommikul läheme rootsieestlanna Viiuga kahekesi jalutama. Viiul on seljas maani ulatuv sinine mantel (Klementi toode); millegipärast tekivad minus assotsatsioonid naispreestriga. Ta on nukker, sest pidi pühadeks sõitma oma töökaaslastega Bamiani. Paraku keelati sõit turvakaalutlustel ära.
Viiu on samuti jalutaja-tüüpi ning ringikooserdamine näib ta tuju tõstvat. Ta on käinud just Eestis sugulastel külas ja viinud haudadele lilli ka Viru-Nigulasse, kust suguvõsa pärit on. Eesti osas pakatab ta suurepärastest muljetest. Mul on kummaline mõelda, et Viiu vanemad põgenesid üle mere, kui ta oli alles rinnalaps: tema eesti keel on endiselt suurepärane, ehkki küll rootsi akstendiga.
Linn on tühi ja poed suletud. Haruldane vaade avaneb alati vilkalt tegutseval Kabuli turismisoonel Chicken Streetil: nii kaugele kui silm ulatub, valitseb rahu ja tühjus. Ainult vanad tolmunud vaibad ripuvad müüril. Piduriietes perekonnad pakivad end tihedalt autodesse. Tänavatel jooksevad vaid posslapsed, tuttuute mängupüstolitega vehkides. Aeg-ajalt kostavad süütud põmakad: need on paugutid.
“Eid mubarak – õnnitlused pühadeks,” soovime pea iga inimest kohates. Enamasti tervitatakse viisakalt vastu, vahel tänataksegi. Ainult kerjuseid on väljas kordades enam kui tavaliselt. Soovime siis neilegi häid pühi.