Kabuli päevik

Eilne hommik algab pahaendeliselt. Andres on just tööle sõitnud, kui lähedal käib kole kõmakas. Nagu hiljem selgub, seekord keegi surma ei saanud. Küll aga toob plahvatus kaasa kaasa suured summikud; lisaks suunatakse liiklus ümber uue plahvatuse kahtlusel.
Segadusest hoolimata saabub fondi autojuht kokkulepitud ajal. Minu otseseks ülemuseks nimetatud kaunitar Shashana palub mind pildistada kindluses: nii koolis kui ka keskkonda. Püüan talt välja urgitseda, mis masti fotosid minult oodatakse. Shashana arvab, et on vaja erinevaid fotosid: nii portreesid, tehnilisi detaile kui ka poeetilisi vaateid.
Shashana annab kaasa tõlgi, kes siis klassides pikalt-laialt seletab: kes ma olen ja mida ma tegema hakkan. Tõlk annab edasi ka palve mitte mind vaadata, vaid oma töödega edasi minna. Enne fotografeerima asumist istun pikalt klassinurgas ja jälgin võlutult, kuidas osavate näppudega õpilased - sugugi mitte ainult noorukesed - puittahvlitele joonistatud keerulisi ornamente välja nikerdavad. Ehhki õpilased mind tähele ei näi panevat, puhkeb elav arutelu kohe kui uks mu järel kinni on langenud.
Kalligraafiatunnis piilun selja tagant, kuidas - vaid musta tindi ja bambusest sule abil - paberile elegantsed tähed tekivad. Kalligraafia mõjub mulle müstiliselt: oleksin valmis kõik proovitöödki oma kodus seinale riputama. On ka siinses kontekstis omapäraseid hetki: näiteks see, kuidas kõrvuti asetsevates pinkides istuvad noormees ja neiu ühist tindipotti jagavad. Jälgin pikalt, kuidas nad osavalt laveerivad nii, et käed kunagi kokku ei puutu...
Tööpäeva lõpul üritan mõni aeg ka kindlust pildistada. Paraku on saabunud keskpäev, mil päike on eriliselt pimestavalt ere. Annan alla: lähen kontorisse tagasi ja vaatame Shashanaga klõpsud üle. Ta näib arvavat, et esimese korra kohta pole häda midagi.
Mõned tunnid peale kojunaasmist tabavad mind külmavärinad. Joon ära küll paar kannutäit teed, aga asi läheb ainult hullemaks. Selleks ajaks kui Andres saabub, on mul juba väga kehv olla: lisaks vappekülmale valutavad kõik kondid. Joon ära gripitee, topin endale hulgim riideid selga ja kuhjan peale tekid. Hommikul ärkan küll täiesti kurnatuna, aga eluvaim tundub vähemalt tagasi tulevat.