Kabuli päevik

Istalef on väga ilus koht, on lause 1977. aastal väljaantud dari keele õpikust. 1970datel populaarne turismipaik on kuulus tänu keraamikale, mille valmistamise viisid ja väline külg ei ole 5000 aasta jooksul suurt muutnud.
Kabulist 40 km põhja poole jääva küla lugu sobib väga hästi esindama Afganistani külade lugusid. Kord ümbritsetud roosi- ja viinamarjaistandustest, Baburi poolt taevani kiidetud ja Shahir Zahi (Afganistani viimase kuninga) suveresidents on täna varemetes. 1998-2002 kasutasid taliibid küla oma baasina ning pärast seda jäid alles vaid hävitatud istandused, lõputud varemed ja üksikud elanikud. Kümned tuhanded põgenesid. Nüüd püüab Istalef end jalule upitada: pered seavad taas sisse oma põletusahjud ning püüavad turustada kirgastes värvitoonides traditsiooniliste ornamentidega nõusid.
Sõidan Istalefi koos TMF töötajate Shashana ja Esteriga. Autos käib kibe arutelu. Neiud arutavad, kuidas rääkida külaelanikele oma soovist valida külaelanike seast kunstide kooli õpilasi.
TMFi huvi on saada õpilasteks kõige andekamad. Samas on kaunis kindel, et külavanemal on oma kandidaatide nimekiri. Niisiis nõuab olukord – nagu Afganistanis enamasti ikka – diplomaatilist lähenemist. Tõlk soovitab piirduda seekord vaid kooli tutvustamisega. Küllap järgmisel korral saab teemaga ettevaatlikult edasi liikuda.
Istalef asub mäeküljel, kust avanevad oivalised vaated alla orule. Ühel künkal on puudesalus peidus väike teemaja; praegu küll ramadani tõttu suletud. Kõrval asuvalt künkalt tipib treppidest ettevaatlikult alla grupp idamaise päritoluga turiste – sellist vaatepilti näen Afganistanis esmakordselt. Mõned käänakud edasi, künka lamedal tipul, on nõupidamise paik. Vaibaga kaetud varjualuses on end sisse seadmas sadakond meest.
On põnev jälgida, kuidas kaks habrast looridesse mähitud noort daami väärikatele hallhabemetele – tõlgi vahendusel – äärmiselt viisakaid ja väljapeetud kõnesid peavad. Ma ei kahtle, et kui emb-kumb tahaks kunagi poliitikasse minna, kuluvad Afganistani külavanematega suhtlemises omandatud oskused marjaks ära.
Pärast kooli tutvustamist jagatakse kohaletulnutele kingituseks – näpujälje vastu – keraamika glasuurimiseks vajalikke materjale. Kotid on päris rasked, kuid neid selga upitdes näevad mehed ometi päris rõõmsad välja. Pikk joru külamehi kaob raskuse all taarudes mäkke; mõnel jõukamal on ka eesel abiks.
Tagasiteel peatume korraks basaaril, kust ostan mõned kohalikud savinõud. Mulle imponeerivad nõude lihtsad vormid ning sügavad türkiissinised-rohelised toonid. Paraku on kasutatavad materjalid kehva kvaliteediga ja nõud ilma vahekihita üksteise otsa laotud. Raske on leida eset, mis juba uuest peast oleks vigastamata.