Kabuli päevik

Ostsime sõjaväebaasist väikese dari keele õpiku, mis õpetab araabia tähtedega kirjutamist. Jumal tänatud, et ma sellega keeleõpet ei alustanud. Esiteks on araabia tähed rasked kirjutada ning teiseks: kas ma ikka õpiksin esimeste sõnade seas pähe sõnad nagu äädikas või teritama?
Aga muidu on raamatust abi küll: sõnastikus on kolm varianti: sõna inglise keeles, dari ladinakeelne transkriptsioon ja dari araabia tähtedega. Kõige vastikum asja juures ei ole mitte see, et peaaegu iga tähte võib kolme eri moodi kirjutada (sõna alguses, keskel ja lõpus), vaid see, et täishäälikuid enamasti välja ei kirjutatagi. Proovin lihtsamate sõnade kirjutamist, näiteks panir'ist (juust) saab kirjapildis pnr.
Eile õhtul käisime nö vabaõhukinos. Ühe kohviku omanik on lasknud tõmmata suure ekraani siseõue, kuhu kord igal nädalal filme vaatama tullakse. Film on täielik Hollywood - pealkiri oli vist Hildago -, vaprat ameeriklast ülistava süzhee (Araabia poolsaarel toimub 3000-km võidusõit hobustega, mille võidab loomulikult kauboi) ja sinna juurde kuuluva õudse standardmuusikaga.
Aga sellegipoolest on omaette elamus istuda veel suhteliselt soojas öös, täiskuu ekraani kohal säramas. Ekraan voogab aeg-ajalt tuuleiilide tõttu, mis annab filmile omamoodi põneva lisaväärtuse. Õue kohal kõrgub afgaani hiiglaslik elamu ja hiljem seguneb avatud akendest palvetamistseremoonia mõnusalt filmi soundtrack'iga. Andres tähendab, pole varem kunagi ette kujutanud filmivaatamist öösel viljapõllu serval, kus müttavad ringi kombainid. Sellise assotsatsiooni tekitab õuenurgas hirmkõvasti mürisev generaator.
Läbi tühja öise linna sõites pakuvad kõrgele küngastele roninud hõredalt valgustatud majad - imekombel tundub hetkel kõigile elektrit jaguvat - kaunist vaatepilti. Kui püüan kiiresti sõitvast (ühest linnaotsast teise sõidab öösel viieteist minutiga, pole ummikuid) autost pilti teha; välja kukub aga värviline kaleidoskoop.