Kabuli päevik

Mõned päevad tagasi levivad Kabulis kuuldused järjekordsest “edukast” NATO operatsioonist Kandahari lähedal, mille käigus sai surma palju tsiviilisikuid. Kui algul on NATO nõus oma hingele võtma paar surma, siis nüüd on nende poolt ametlikult tunnustatud number kaksteist. Afgaanid räägivad küll kolmekümnest kuni kaheksakümnest hukkunust.
Järgmisel hommikul lähen koos Andrese kolleegi Stepheniga Kabuli loomaaeda uudistama. Olen uudisest löödud ja kardan, et kohalikud elanikud meie – kui välismaalaste peale – oma viha välja valavad. Õnneks ei tundu keegi meie peale kurja pilguga vaatavat. Vähemalt mitte avalikult.
Olen Kabuli loomaaia tingimustest kuulnud palju kurbi lugusid ja sisenen seetõttu väravatest mõningaste hirmudega: loomade piinamist näha ma küll ei soovi. Tegelikkus osutub rõõmsamaks; vanast loomade pidamise majast on alles vaid varemed. Et me suvel külastasime Riia loomaaeda Lätis, on paralleel omast käest võtta. Siinne loomaaed ei ole just liigirikas, aga vähemalt suurtele loomadele ehitatud alad on kaunis sarnased Riia loomaaiale. Territooriumil on ka üllatavalt palju suuri puid.
Lõvid, karud, makaagid ja antiloopid elavad veekraaviga ümbritsetud maalahmakatel. Kabuli staarlõvi Marion on küll surnud, aga teda on asendamas lõvipaar. Kuuele mürakarule on hulganisti jändrikke puid toodud, mida nad siis turnimiseks hoogsalt kasutavad.
Pidasin Eestis aastaid suurt akvaariumi ja enne Kabulisse tulekut andsin pisarsilmi ära oma suured skalaarid. Loomaaias avastan akvaariumimaja. Tõden heameelega, et akvaariumid on puhtad ja hästi hooldatud. Kui Riia loomaaias valitses täielik kaos – näis, et igal külastajal oli kotis kilo viinereid, millega lõvi loopida -, siis siin ei topi toitu puuri keegi. Loomad näivad omi asju ajavat ega vahi inimesi.
On reede, viimane päev pikast pühast. Ametlikult kestis püha küll kolm päeva, aga tegelikult ei läinud keegi tööle ka neljapäeval. Loomaaias on palju perekondi. Burkas naised tõstavad puuri juures oma näokatte üles, et loomi paremini silmitseda. Mitmed perepead paluvad oma piduriietes lastest pilti teha.
On ka muid lõbustusi. Võib osta punaseks värvitud mune ja neid koksida. Stephen roolib väikeste poiste rõõmuks roolib mänguautot miniautodroomil. Ühele platsile on püsti pandud hiiglaslik kiik. Lasen ennast Stephenil ja autojut Massoudil ära rääkida. Käimamineku hetkel taipan, et see oli täielik viga. Kiik lendab hoogsalt, peatudes hetk enne üle võlli lendamist. Ainult et siin on tavalised pingid ilma võimaluseta end kinnitada. Kraban metallservast kramplikult kinni, surun jalad järgmise pingi alla ja palvetan, et ma etteotsa ei kukuks. Ninasse on aiavõrk küll ette tõmmatud, et päris maha ei lendaks. Õnneks kestab õhusõit loetud minutid. Tuigun maha, jalad värisemas, tasuta tsirkust nautivate perede naerupahvakad kuklas.