Kabuli päevik

Siinkandis liigub ringi anekdoot. Igale enesetapjast terroristile on Allah lubanud 40 neitsit. Kui järjekordne enesetapja paradiisi väravate taha jõuab, saadetakse ta tühjade kätega tagasi: "Kurb küll, aga teid on nii palju, et neitsid on otsa saanud."
Anekdoot anekdoodiks, aga eile ründas üks hulluke taas konvoid. Vaene kurat lõhkas end liiga vara, nii et peale tema enda ohvreid polnudki. Mäletan ANSO aruannetest ka selliseid tegelasi, kes iseend juba ettevalmistuste tegemisel kogemata kombel õhku on lasknud.
Jõudsime vahepeal taas külla Davidile, et kasutada tema internetiühendust, laadida läpakate akusid ja süüa lõunat. Tegime lähemat tutvust ka gasellidega, lastes end neil õrnadel uudishimulikel olevustel põhjalikult üle nuusutada.
Eile ründas lisaks enesetapjale Kabulit tolmutorm. See on vaatepilt, mida peaks omal nahal kogema. Olen tormi ajal kodus ja jälgin aknast, kuidas keset päeva läheb äkitselt pimedaks nagu äiksepilved oleksid kogu taeva katnud. Vihma asemel raputavad puid tuuleiilid ning nähtavus muutub olematuks. Ehkki aknad ja uksed sulgen juba esimeste märkide ilmnemisel, on pärast tormi kogu elamine kaetud paksu tolmukorraga.
Meil on vahepeal olnud tõuse ja langusi elukvaliteedi tõstmisel: ostame Afghan Telekomi võrgus tegutseva raadiotelefoni. Nüüd saame kodus meile saata ja vastu võtta. Ühendus on paraku aeglane, nii et päeviku pidamiseks pean endiselt Andrese töö juurde seiklema. Samuti tõmmatakse meie telekale taha kaabel. Ja - oh imet - tervelt nelikümmend kanalit on nüüd purki püütud. Kurvemad lood on elektriga: seda on üha vähem. Ilmselt tuleb ikkagi generaator muretseda.