Kabuli päevik

Mõned päevad tagasi tapeti teel Bamiani kaks Deutsche Welle ajakirjanikku. Mingil põhjusel otsustasid ajakirjanikud jääda telkima ning öösel tapeti nad automaadivalanguga. Minu uus tuttav Rory Stewart arvab, et ööseks oleks pidanud kindlasti leidma peavarju kellegi majas; telkima jääda on ohtlik.
Kui enne Roryle helistamist tema tausta uurin, taipan üllatusega, et selle mehe kirjutatud raamatut olen mõelnud internetist tellida. Oxfordi-haridusega ning diplomaadina töötanud mees jalutas kolme aasta jooksul 6000 miili läbi Iraagi, Afganistani ja India. Afganistani retkest kirjutatud raamat The Places In Between on pälvinud palju kiidusõnu. Hiljuti ilmus Rory sulest ka teine raamat Iraagist, The Prince of the Marshes.
Rory on asutanud mittetulundusühingu Turquoise Mountain keskaegse Afganistani linna Firuzkuh (Türkiismägi, dari keeles) auks, mille hävitas Thingish-khaani poeg Ogodei ja mille hiilgusest on alles vaid Jami minarett keset Afganistani. Ühing keskendub ühe vanalinna kvartali - Murad Khane - restaureerimispüüetele. Lisaks on Rory sisse seadnud vanas Parwani linnaosa kindluses oma kontori ja asutanud seal ka kooli, kus õpetatakse puutööd ning kalligraafiat.
Rory määrabki mulle kohtumise vanalinna kvartalis, kus ta võimalikele ameeriklastest sponoritele olukorda tutvustab. Unustan kuulamise asemel ennast vaatama ja pildistama: on haruldane juhus näha lähedalt aastasadu vana maja, mille ees säilinud veel kunstipärased aknaluugid ning tubades imekaunid nikerdatud uksed-ported-kapid.
Kõik näeb välja nagu viimane hetk enne kokkukukkumist. Rory palgatud arhitekt seletab, et enne ennistustöödele asumist on töölised sadade veoautode koormate jagu sodikihti ära tassinud, et kunagise tänava tasemini üldse jõuda. Kvartal asub basaari südames, nii et kõigepealt tuleb pinnas kirkadega lahti raiuda ja siis mööda kitsaid tänavaid veoautoni kärutada. Lisaks tuleb töid teostada ettevaatlikult: mõnes kohas on ometi vana sein ka osaliselt alla varisenud.
Pärast ekskursiooni vajub suur punt huvilisi laiali; minu võtab Roy oma kontorisse kaasa. Kindluses teeb ta oma töötajaskonnale ringi peale: satun nii puidutöökotta, kus mehed vanade eeskujude järgi nikerdustööd teevad, kui ka kalligraafiaklassi. Viimaks maabume kööki, kus afgaanist kokk meile käepärasest omleti kokku keerab.
Rory annab mulle pisut aega ennast tutvustada ja näib erilise huviga silmitsevat mu fotosid. Viie minuti pärast oleme kokku leppinud: mind palgatakse tööle (tunnitasu alusel) fotograafina pooleks päevaks nädalas. Minu kohustuseks jääb nii vanalinna kvartali ennistamistööde kui ka koolis pildistamine. Lepime kokku ka väikese tasu osas ning kuu-ajase katseaja, mis tundub samuti mõistlik: kumbki meist ei tea ju täpselt, kuivõrd koostöö klappima hakkab.
Naasen koju rahulolevana. See on esimene kord, kui keegi Afganistanis mulle tõelist tööotsa pakub, olgu siis väikest. Veidi kripeldab hinges ka kahtlus: tegelikult ei ole ma ju fotograaf, saan ma ikka hakkama?