Kabuli päevik

Ärkan öösel kell kaks veeladina peale. Saabub taas linnaelekter ja veepump hakkab usinalt tööle. Et ramadani ajal süüakse kella kolme paiku varahommikul, antakse nüüd linnaelektrit mõned tunnid pimeduse saabudes ning mõned tunnid enne päikesetõusu. Kui katusel veepaak täis saab, pole kedagi punpa välja lülitamas. Nii pladiseb vesi kosena meie akende alla betoneeritud terrassile.
Unetuna mõtlen tagasi eilsele päevale. Meil käis külas Jean, kes just jõudis Afganistani tagasi. Jean on saanud raha oma projekti jätkamiseks kuueks kuuks ja on tagasi palganud kõik oma töötajad, kes veel mujale ei ole tööle läinud.
Pean Jeani siin oma parimaks sõbraks. Loomulikult on minu jaoks oluline see, et ta on naissoost (üks väheseid inimesi Kabulis, kellega oleme vastastikku oma eraelust rääkinud) ning samuti ajakirjanik (hea võimalus rääkida ka ühisest erialast).
Hindan kõrgelt Jeani siirast huvi Afganistani käekäigu vastu, tema teadmisi ning analüüsivõimet. On imepärane nautida pigem venelaslikku soojust, millega ta meisse suhtub. Mulle näib, et Jean mõistab meid paremini kui ükski teine välismaalasest tuttav Kabulis juba oma Moskvas elatud aastate tõttu. Vahel kasutabki ta mõnuga võimalust lobiseda meiega oma perfektses vene keeles.
Jean veetis vahepealsed kuud Bishkekis ajakirjanikke koolitades. Rahulik, turvaline, aga oi kui igavalt sovjetiaega meenutav, võtab ta oma suve kokku. Loomulikult, mida muud oodatagi ajakirjanikult, kelles küpses otsus tulla Afganistani peale Saira Shahi raamatu Jutuvestja tütar läbilugemist. Peale sama raamatu läbilugemist mõtlesin mina küll vastupidi: jumal tänatud, et neis karmides mägedes mudjahediinidega miinide vahel peitust ei pea mängima.