neljapäev, november 16, 2006

 

Amudarja, Amudarja

Afgaanidest autojuhid on ülimalt huvitatud Afganistani piiri nägemisest, nii organiseerivad nad Steveni kaasabil kaks sõitu Amudarja äärde.
Kihutame Kunduzist läbi kõrbe otse Tadzhikistani piirini. Kondame mööda kaldaäärt: jõgi on suveks kaunis kokku kuivanud ja ei avalda mulle erilist muljet. Jalutame mööda piirisillast, imetleme kaldavööndis vanu roostes vene laevavrakke, ajame juttu maamõõdistustöid tegevate afgaanidega ning jälgime, kuidas Afganistani lippu kandev laevuke sooritab reise ühelt kaldalt teisele. Üks autojuhtidest, Sajed Massud, ohkab südamepõhjast: vaata, teisel pool jõge sõidab vaba mees vabas autos!
Mazar-e Sharifis teatab Steven, et reedel on taas otsutatud Amudarja äärde sõita. Püüan küll urgitseda, mida uut võiks teises piiripunktis näha, aga meeste tahe jääb peale. Kihutame taas läbi kõrbe – siin teeme küll ühe huvitava peatuse ja ronime barhaani otsa – kuni Usbekistani piirini. Seekord ootab meid Amudarja ääres täiuslikult sovjeti-stiilis industriaalne jäätmaa. Just selline, nagu olen näinud tuhandeid, reisides oma geoloogiaõpingute ajal läbi emakese Venemaa. Maastik tuletab meelde üht mu lemmikfilmi, Tarkovski Stalkerit.
Sõidame üle raudtee, mille rööbastel manööverdab vedur. Raudtee on sügalt lokaalne nähtus, rajatud ainult piirialale. Afgaanid näivad rongi nähes orgasmi tipul olevat ja solvunud, et ma ei soovi vedurist pilti võtta. Ekseldes pikalt roostetanud kontruktsioonide ja muu prahi vahel, jõuame lõpuks jõe äärde.
Mulle ajab koht külmavärinad peale. Jalad vajuvad nätskesse mutta. Amudarja haiseb hullusti. Kusagil okastraatide tagant heiastub nn Sõpruse sild ja autojuhid ei mõista mu soovimatust sellest pilti teha. Heitnud pilgu maastikule, ronime Andresega üksmeeles bussi tagasi. Rahulolev Steven ronib mööda betoonihunnikuid, fotoaparaat kaelas, paistes olukorda nautivat. Peagi saabub paigale ka piirivalve ja afgaanid lähevad mõnuga olukorda klattima.
Lõpuks naaseb rahulolev mudane meestekamp bussi ja tagasisõit Mazari algab.
(Põhja-Afganistani reisikirjelduse lõpp)

Comments:
Salom! Ega sa tähele pannud, kui kaugele Shir Khan Bandaris silla ehitamine on jõudnud?
 
Shir Khan Bandar oligi see koht, kus esimesel korral Amudarja ääres käisime.
Mehed väitsid, et sillaehitus käib veel - kraanad olid silla peal ja mõõdistajad tegid uueks ühendusteeks töid. Aga nägin autosid juba üle sõitmas. Ehk siis lõppfaasis?
 
Az én Istenem áldjon meg: Horezm (Hvárezm) szűkebben az Aral-tó déli határa, tágabban a Szir- és az Amu-Darja köze és melléke. Hogy jön oda Szibéria, nézz már a térképre! De nem is Kazahsztán (pláne nem észak), hanem max Üzbegisztán.
 
Postita kommentaar



<< Home

This page is powered by Blogger. Isn't yours?