Kabuli päevik

Sõidame ligi Kunduzist ligi seitse tundi Mazar-e Sharifi. Tee on küll pikk, aga vaated nauditavad. Autoaknast näeb Surkh Kotal’i (1900 aastat tagasi võimul olnud Kushani kuningas Kanishka akropol) terasse. Kõrbemaastik vaheldub oaasidega, täis viljapuid ja põllusiile. Mägisest piirkonnast väljasõidu lõpetab väike kitsas kanjon.
Vaatan lootusrikkalt tuttuusi kõrgepingemaste: nende jada saadab meid Kabulist Kunduzisse ja edasi Mazari. Räägitakse, et järgmisel aastal on plaanis Tadzhikistanist elektrit hakata importima.
Sõidu ajal ei saa ma peast kohtumist Ellaha perekonnaga. Ellaha on Badakshanist pärit daam, keda kohtasin varasuvel oma afgaanist sõbra Waheedi tütre sünnipäevapeol. Nii Ellaha ja tema neli tütart jätsid mulle sünnipäevapeol sügava mulje. Korduvalt välismaal käinud pereema töötas ühe rootsi organisatsiooni heaks. Vanim tütar Farangis rääkis suurepärast inglise keelt (oli õpetaja tasulistel kursustel) ning unistas juristi karjäärist.
Meie teistkordne kohtumine Kunduzis ajab mind segadusse. Ellaha kutsub mind külla oma majja. Laud on kombekohaselt lookas. Isegi ülihõivatud abikaasa Bahman, suur pärsia luule austaja, leiab aega kauge külalisega juttu puhuda. Koridori seinad on kaetud pereisa oma käega kirjutatud luuletustega: siin on esindatud nii Umar Hajjami, Saadi, Rumi kui pereisa enda luule. Bahman näib sirvivat huviga kingituseks toodud raamatut Eestist ja esitab – naiste abil - nutikaid küsimusi.
Ometi on õhus rusutust. Nooremad tütred, haprad nagu gasellid, istuvad vagusi nurgas, pea norus. Vanima tütre nukrutsemise põhjust juba tean: prokuröriametist unistav kindlameelse olekuga Farangis ei sooritanud sel aastal testi piisavalt edukalt, et ülikooli sisse pääseda. Lohutan, et järgmisel aastal on taas võimalus.
Kui abikaasa lahkub, saan Ellahalt selguse kätte. Tema abikaasa Bahman on mitmeid aastaid töötanud Kunduzi administratsiooni ülemana (sisuliselt tähtsuselt teine afgaan provintsis). Ellaha ja tütred elasid seni Kabulis, aga abikaasa pealekäimisel kolis nüüd kogu pere siia. Et mees ei taha mingeid arusaamatusi abikaasa töö tõttu, jäi Ellaha koju.
Tuleb välja, et haritud inimesi, kellega suhelda, napib. Ka inglise keelt pole saanud kellegagi praktiseerida. Kehvemad lood on konservatiivsusega: Kunduzis ei kanna Ellaha väitel burkat 3-4 perekonna naised. Ja nende peale vaadatakse ikka väga viltu. “Ütlesin abikaasale, et ma ei pane mitte iialgi burkat pähe,” ütleb Ellaha tuliselt. Niisiis veedab naispere oma päevad sisuliselt nelja seina vahel. Ainus lootuskiir paistab olevat abikaasa lubadus, et kui aastaga ei kohane, võivad nad Kabulisse tagasi pöörduda.
Terve tee Mazari mõtisklen selle üle, kui sügav on lõhe Afganistanis Kabuli koolitatud pere ja konservatiivse piirkonna arusaamade vahel.
(järgneb)