Kabuli päevik

Andres sõidab koos oma veterinaarist kolleegidega Balkhi, külastama kohalikke veterinaariakeskusi. Lähen nendega kaasa, lootuses kuulsa linna jäänuseid kiigata. Tegelikult oli plaan sõita Balkhi koos Waheedi vennaga, aga just need kolm päeva on Wesey Mazarist ära. Lobisin temaga telefonitsi. Mul on kahju, et ei saa käia siin ringi inglise keelt valdava haritlasega, kel oma kodukohast head teadmised.
Kõigepealt käime paraveterinaaril külas. Selgituseks: Afganistanis on põllumajandus peamine elatusallikas,sest maa-piirkondades elab 80% rahvastikust. Sõja-aastatel on tekkinud karjuv puudus veterinaaride järele. Lääne rahade toel on käivitunud koolitusprojekt: külaelanikud valivad ühe mehe, kes saadetakse piirkonnakeskusesse õppima. Peale 6-kuulist intensiivkursust pöördub põhitõed omandanud mees paraveterinaarina oma külla tagasi.
Aktepa on niisutuskanalitega läbi põimitud usbeki küla; mu katsed kohalikega dari keeles kontakteeruda jäävad viljatuks. Seni kuni mehed veterinaari väikeses armsas tubakontoris juttu ajavad, teed rüüpavad ja rammusat mast’i ehk jogurtit pistavad, uitan mina kanalite vahel. Katsun esimest korda elus näpuga puuvilla ja püüan lastega sõbruneda. Lapsed pole vist iialgi fotoaparaati näinud: algul nad pelgavad koledasti, siis kodunevad ja lahkumise hetkel olen juba hädas poseerijatega!
Palun märkide keeles tualetti ja lapsed juhivad mu müüritagusesse majapidamisse; ringõue sees on suur elamine peidus. Palju igas vanuses naisi askeldab õues: vanadaam vuristab Singeriga, nooremad küpsetavad ahjus leiba ja talitavad loomi. Naised vaatavad mind pelglikult: puhtasse kuivkäimlasse juhatatakse mind lahkelt, kuid pilti teha kellestki ei lubata.
Pärast külaaelu nautimist asume teele Balkhi poole. Balkhi, millest on juttu nüüd ka eestikeelses Marco Polo reisiraamatus, kutsusid araablased “linnade emaks”; nii vaimustatud olid nad linna tähtsusest ja ilust. 329-327 e. Kr. oli Balkh Aleksander Suure baasiks; pärast seda Kreeka-Baktria kuningate pealinn. Väidetavasti elas siin ka Zarathustra.
Selle kohaga on seotud paljud islami kirjanduse, teaduse ja kunsti kuulsad nimed, näiteks Ibn Sina (Avicenna). Siin on sündinud Mawlana Jalaluddin Rumi, kelle teost Mathnawi loetakse pärsia kirjanduse tipuks.
Pärast Tshingis-Khaani hävitustööd ei saavutanud linna oma tähtsust enam kunagi. 19. sajandil võeti vastu otsus teha provintsi keskuseks hoopis Mazar ja Balkh vajus unustuse hõlma.
Kolm päeva tagasi on Balkhis tapetud kohalik komanör ning õhkkond linnakeses ei ole sõbralik. Autojuhid muutuvad peagi närviliseks ja nii heidame vaid pilgu autoaknast iidsetele linnamüüridele. Teeme kiire ringkäigu väikeses võimsate puudega keskpargis, kus on madrassa jäänused ning kaunis väike pühamu Khwaja Parsa, mõlemad timuriidide ajast. Khwaja Parsa on püstitatud tuntud teoloogi auks, kes õpetas kuninganna Firuza Begami asutatud kolledzhis Heratis. (Ehk mäletate kevadisest Herati-loost: sealsed kuningannad olid vaimuvalged naisterahvad.) Pühamu õuel käin ka Balkhi Rabi’a - esimese islami perioodi pärsia keeles luuletava poetessi - haual.
(järgneb)