Kabuli päevik

Mazar tervitab meid ilmamuutusega. Kui Kunduzis on Eesti standardite järgi mõnus suveilm, siis siin lõõtsub öö otsa tugev tuul. Järgmisel hommikul keerab ilm külmaks ja vihmaseks. See ei takista mind kolm korda Hazrat Ali (ehk Sinise Moshee) juurde palverännakule minemast.
Sõber Waheed, kelle perekond siin elab, on mulle korduvalt selle pühamu ilust rääkinud. Tõtt-öelda polnud ma pärast Herati Reede moshee nägemist kindel, et miski mind üllatada suudab. Taas eksin.
Esimene kohtume toimub varajasel hommikutunnil. Olen Steveni nõusse saanud. Jalutame läbi ärkava linna sinkavonkaliste mudaste tänavate pool tunnikest, kuni jõuame linna keskmes asuva ehitiseni.
Et on reede ja rahvast palju, ei hakka me esialgu sisse trügima, vaid teeme ringi ümber aia. Esmalt rabab kompleksi suurus: selle ümber on suurte puudega haljastatud park, ohjeldamatult pinke ja purskkaeve (tõsi küll, praegu enam need ei tööta). Valgusvoo kasvades kasvab vaatepildi mõjukus: erineva kõrguse ja suurusega kiirgavsinised kuplid, minaretid, kellatorn ja erikujulised müürid.
Õhtul läheme koos autojuhtidega tagasi. On külm ja vihmane ilm. Seisame esmalt tuvide kogunemispaigas: siin elab tuhandeid valgeid tuvisid. Legend pajatab, et tavalised hallid tuvid omandavad siin neljakümne päeva jooksul valge sulgkatte. Hazrat Ali tuvid on hoitud ja armastatud: neid söödetakse ja poputatakse sellise hoolega, mis tavaliselt Afganistanis elusolendite kohtlemises näib ennenägematu.
Ühes väravamajadest (igas ilmakaares on üks) jätame kingad valvuri hooleks ja astume marmorplaatidega kaetud libedale väljakule, mis on kaetud paksu veekihiga. Tunne on võimas: ühelt poolt on paljaste jalgadega jäises vees paterdada neetult külm, aga teisalt sunnib imepärane vaatepilt külma unustama.
Hazrat Ali pühamu laskis ehitatda sultan Seljuk; selle lõhkus loomulikult Tshingis-Khaan. Timuriidide dünastia sultan Hussain Aiqara laskis hoone uuesti üles ehitada 15. sajandil.
Kohalik legend räägib, et Muhamedi väimees Hazrat Ali (kes tegelikult on maetud Kufasse Iraanis) surnukeha tõi valge emakaamel kuni pühamu paigani. Väsimusest kurnatuna kukkus kaamel maha ja Hazrat Ali surnukeha maeti samasse paika. Väidetav hauapaik asub sisekambris, kuhu me –võimalike arusaamatuste vältimiseks - siseneda ei püüa. Ehkki autojuhid väidavad selle võimaliku olevat.
Hazrat Ali on alati inimestest tulvil: kaunilt riietatud lapsed, naised eri värvi burkades või rätikutesse mähitult, abielupaarid, pühamehed, invaliidid, kerjused, sõdurid. Kõik näivad siin tröösti leidvat ja sõbralikust õhkkonnast rõõmu tundvat.
(järgneb)