Kabuli päevik

Eestlased, kes kurdavad oma elu üle kodumaal, võiksid nädalaks ajaks Kabulisse elama tulla. Usun, et pärast seda lahkuvad nad rõõmsameelse laulu saatel Eesti poole tagasi.
Lame savikatus laseb vihma läbi. Internet on inshallah. Ühekordsed aknanirud ei pea sooja. Streigivad ahjud: ehkki peremees on lasknud puhastada korstnaid, on tõmme kadunud. Peremees on kullatükk. Tavaliselt ei näita kohalik omanik – peale rahapataka kättesaamist – üles enam vähimatki huvi. Eesti kontekstis oleks 800 dollarit kuus absurdne hind kahetoalise majakese eest. Siin aga oleme õnnega koos, sest lisaks maja sisustusele organiseerib peremees omal kulul kõik (parandus)tööd.
Oleme ostnud kaks saepuruahju ning kolm kharwar’i (1 kharwar = 560 kg) saepuru. Ahjud ise ei maksa suurt midagi – ca kolmkümmend dollarit tükk -, aga saepuru on küll hingehinnaga. Talvevaru eest maksime nelisada dollarit. Arvutame välja, et olemasolevast saepurust peaks jätkuma, kui kütta kord päevas mõlemat ahju.
Ahju idee on iseenesest geniaalne: suurema plekktünni sees on väiksem, mille saepuru tihedalt täis topin. Sisemise tünni põhjas on auk. Täitmise ajaks panen püsti jämeda toki, mille tõmban ettvaatlikult välja alles siis, kui olen väiksema tünni suurema sisse asetanud. Paar plekktoru ja põlve samuti – ja ongi kogu süsteem püsti. Positiivne on see, et ahi põleb ligi kaheksa tundi. Miinuseks on igapäevane puhastus: mul kulub ahjude tuhast puhastamisele ja tünnikeste täitmisele ligi tund aega. Ning välja näen nagu korstnapühkija.
Linnaelekter külastab meid – vähemalt teoreeriliselt - igal kolmandal päeval mõned tunnid. Niisiis piiname iga päev paar tundi generaatorit, millest piisab leigeks dushiks. Eile õhtul oli linnaelektri päev, kuid meie maja jäi pimedaks. Selgus, et midagi on valesti faasidega. Andres läheb välja ja tõmbab meie kohutavalt mürase generaatori käima. Mina jään tuppa ja tönnin: jõuetust raevust ja külmast.
Afgaanidest naabrid on juba kaevanud peremehele meie generaatori pärast. Ei imestaks, kui varsti visatakse mõni väiksem pomm majja; naabritele on vist jäänud mulje, et oleme selle riistapuu teiste piinamiseks soetanud. Lisaks õudsele lärmile võtab generaator tunnis umbes kolm liitrit kütust (ca 40kr./tund).
Lapsena elasin Tartu ülikooli peahoone vastas asuvas majas. Mul on sellest ajast piinavad mälestused: arhitektuurimälestis 18. sajandist oli eluks kõlbmatu. Mäletan jäätunud toiduaineid köögis, meetripaksuseid rõskust õhkuvaid kiviseinu ning talviseid tualetiskäike peahoones (meie peldik külmus lihtsalt kinni). Hommikuti tabab mind kõlekülmas köögis deja vu ja küsin endalt: mida kuradit ma siin ometi teen? Ei kuulu ju mingisse masohistide ühingusse, testides taluvuse piire.
Aga siis tõuseb taas päike ning eksootilised linnud hakkavad pererahva akna taga rõõmsalt sädistama. Tõmban kardina eest ja näen koera saba rõõmsalt akna taga lehvimas. Peni lastakse ööseks vabaks ja ta istub alati mitte oma peremehe, vaid meie ukse taga. Pererahva kõhetu teenija – külmast punased paljad jalad plätade sees – tuleb üle hallase muru. Mõtlen: kui tema talve üle elab, küll elan minagi.