esmaspäev, november 13, 2006
Kui tahad rikkaks saada, tule Kunduzi
Kunduzi piirkond on tuntud viljaka alana. Ehkki Amudarja jõgikond hõlmab Afganistani territooriumist vaid 14%, pärineb 57% veehulgast just siit. Madalamatel aladel saab kaks saaki aastas. Selle piirkonna kohta levis vanadel aegadel ütlus: "Kui tahad rikkaks saada, tule Kunduzi".1220. aastal laastas piirkonna Thingish-khaan.
Nagu paljude teistegi siinkandi aladega juhtus, see piirkond enam korralikult jalgu alla ei saanudki. Paremini hakkas minema alles 19. sajandil, kuid siis laastas piirkonda malaaria. Levis uus ütlus: "Kui tahad surra, tule Kunduzi".Raudne Amir - kuningas Abdur Rahman - asutas siia ümber pushtusid, kes 1930ndatel alustasid kanalite rajamist. Maa oli väga madala hinnaga ja rajooni voolas rahvast Hindukushi lõunaosast ja põhjast tulid vene revolutsiooni eest põgenejad.
Kunduz tekitab minus sügava lugupidamise maaharijate vastu: kuhu ka ei vaata, kõikjal käivad käbedalt koristustööd. Maikuus koristati sirbiga viljasaaki; nüüd käib sügiskünd, peamiselt härgadega. Teise külvina paistavad olevat populaarsed mais, riis või puuvill. Viimased puuvillanoppijate parved korjavad põldudel saaki. Teed on uputatud kaamelitest, eeslitest ja inimestest, kes kõik tarivad hiiglaslikke kotte, millest turritavad välja puuvillapallid otsekui hiiglaslikud lumivalged vatitupsud.
Kunduzi jõe projekti juht Jelle võtab mu endaga kaasa Aqtepa külla, mis asub Taloqani ja Kunduzi jõgede ristumispaigas. Kihutame algul mööda nöörsirget maanteed põhjasuunas, et ühel hetkel luidete vahele keerata. Ligi kolmveerand tundi sõidame läände. Silmapiiril ei paista muud kui liiv ja üksikud okastaimede puhmad.Äkki ilmub silmapiirile suur oaas: suured puud, risti-rästi kanalid, põllulapid ja
majad. Jelle märgib elevusega, et ei tunne enam küla äragi. Poolteist aastat tagasi nägi keskus kaunis hale välja, kinnitab ta mulle. Nüüd on turutänav rahvast kihamas, kaamelid saalimas, poekesed reas. Isegi mobiilimast on küla serval koha leidnud.Täna on tähtis päev: valitakse veemeister, kes terve järgmise aasta vastutab niisutuskanalites voolava vee jagamise eest. Jelle selgitab, et on vee jagamine on päris täpselt paika pandud: kõigepealt teatud protsent joogiveeks, siis põldude niisutamiseks ja alles seejärel muud vajadused nagu energia vms.
Maandume ruumi, kus külameeste nõukogu parajasti oma söömingut peab. Viisakusreegleid järgides kutsutakse mindki sisse ja pakutakse maitsvat kala, aga mugavalt ma end just paarikümne küla tähtsama mehe hulgas ei tunne. Peagi sööming lõpeb ja asutakse arutama päevakohaseid asju. Kõigepealt antakse Jellele teada, et otsustati tagasi valida sama veemeister kes eelmisel aastal. Seejärel räägitakse soovist rajada väravatega tamm - mis annaks võimaluse vett reguleerida - ühe niisutuskanali ette.Jelle soovib kohta üle vaadata. Kanal asub oaasi serval: ühes suunas avaneb vaade jõgede ristumiskohale, teises suunas laiutavale soostikule, kus krooksuvad konnad. Poisikesed karjatavad lambaid ja lehmi.
Mehed vaevad olukorda: Jelle lubab teha kõik endast oleneva, et tamm enne järgmist niisutusperioodi valmiks. Samas vannutab ta külamehi, et need peavad tammi tervishoiu eest edaspidi ise hoolt kandma ja väiksemaid remonditöid omal kulul tegema.
Tagasisõidu ajal avastab ehitustöid teostava tadzikist firmajuht Turamurod rõõmuga, et oskan vene keelt. Ta tirib meid Jellega oma kontorisse ja enne kui arugi saame, on uhke laud kaetud: seal on nii rohelist kui rammusat suppi kui ka kanget veini. Püüan meestele tõlgiks olla (Jelle ei oska vene keelt ja Turamurod inglise keelt), aga peagi on mul salakavala veini süül keeled täitsa sassis.
(järgneb)
# posted by Õnne Pärl @ 6:14 PM 
