Kabuli päevik

Shoshana Turquise Mountain Foundation’ist teeb ettepaneku teha pilte ning kirjutada lugu kalligraafiavõistlusest ja -töötoast. TMF korraldas võistluse, kutsudes osalema kalligraafe üle Afganistani. Näitusele valiti välja kakskümmend parimat. Lisaks õpetavad võitjad nädala jooksul iga päev TMF kalligraafiakooli õpilasi.
Olen varemgi käinud TMFi kalligraafiakoolis pildistamas. Nüüd on võimalus jälgida lähedalt õpetamisprotsessi ja meistritega tõlkide vahendusel juttu ajada. Enamik õpetajaid on tegelenud kalligraafiaga aastakümneid. Kooli juhataja Said Khaili on seotud kalligraafiaga 35 aastat (väites, et ei jäta vahele ühtki päeva). Ta arvab, et koolis peaks õppima neli aastat; selle ajaga peaks õpilased kätte saama baasteadmised.
Ehkki kalligraafia on olnud Afganistanis alati au sees, on viimased aastakümned olnud kunstile tervikuna laastava mõjuga. Meister Ali Aurang räägib, et on õppinud aastaid kuulsas kallifgaafiakoolis Iraanis. Teine – osava käega noor kunstnik Tamim– õppis kaunite kunstite osakonnas Kabuli ülikoolis ning eraõpetajate juures. Tamim kurdab, et põgenes Pakistani pärast seda, kui taliibid teda - maal kaenlas - jalgrattal sõitmas märkasid, kinni pidasid ja peksid.
Minu jaoks on kalligraafia müstiline kunstiliik, mis nõuab laialdasi teadmisi-oskusi ning kohutavat kannatlikkust. Unistan vaikselt mõne töö ostmisest. Lugesin just, et kui vanasti kalligraafil turul raha polnud, viskas ta kiiresti mõne rea paberile ja sai sama palju kulda vastu, kui palju kaalus paber. Tegelikult küsivad meistrid nüüdki oma töö eest päris korralikku hinda, alates 100 dollarist. Aga olenevalt tehnikast võib üks töö võtta ka palju aega, mitmeid nädalaid.
Neljapäev on pidupäev: näitus on kindluse ruumidesse üles pandud. Ühes ruumis on õpilaste näpuharjutused ning teises meistritööd. Õnnelikud osavõtjad patseerivad säravate nägudega ringi; õhus on tunda rahuolu. Koguneb hulganisti külalisi, fondi juhtoinas Rory Stuart peab südamliku kõne ja kõik pugivad üksmeeles kindluse päiksepaistelisel õuel kebabi ning puuvilju.
Intervjueerin üht külastajat - Abdul on kauaaegne kalligraafia õpetaja. Küsin temalt, kas pole imekspandav, et noored viitsivad sellise alaga tegeleda. Abdul vastab lihtsalt: “Aga afgaanid ongi väga kannatlikud inimesed, kas te pole märganud?”