Kabuli päevik

Otsustame sõita Estalifi. Läheme neljakesi; sõber Jean kutsub kaasa ka usbekitar Mumtaza. Haruldane kamp. Tavaliselt kipun olema seltskonnas ainus naine; seekord on aga Andres ja (Jeani autojuht) Ramullah vähemuses. Omapärane on ka see, et lobiseme vene keeles. Minu vene keele oskus on küll nii roostes, et eelistan inglise keelt.
Peale 2-tunnist sõitu jõuame teemaja künkale, just enne küla bazaari. Teemaja on talveks suletud. Jätame auto suurte puude alla ning ronime reipalt üles. Meie sihiks on küngas, mille otsas on – tüüpiliselt Afganistanile – tanki jäänused.
Ilm on päikseline ning selge. Künkalt avanevad oivalised vaated lumistele Hindukushi tippudele, all laiuvale Somali tasandikule ning külale. Nagu ühes oma varasemas loos kirjutasin, tegid siinkandis hullusti kurja taliibid. Samuti on ala täis miine: põllulappide ääres müüridel võib näha märke, mis tähistavad puhastatud alasid.
Enamus külast on varemetes. Kurb! Estalif asub aheliku jalamil küngastel, mis annab paigale erililise romantilise võlu. Viljapuude ning puuviljade istandused paiknesid terrassidel. Mingi areng siiski toimub: terrassidele on istutatud noori puid, jõe ääres paistab uus hüdroelektrijaam (hiljem üks külaelanik küll kurdab, et kehvasti ehitatud) ning näeb liikumist bazaaril.
Suundumegi siis keraamikat ostma. Ehkki esmapilgul tundub, et poekesed on täis sama kaupa, ilmevad lähemal uurimisel erinevused. Iga pere püüab – peale traditsiooniliste kausside-taldrikute – disainida midagi omalt poolt. Jean ostab endale teekannu koos topsikestega; meie varustame end küünlajalgadega.
Autojuht Ramullah kohtab üht vana sõpra, kes kutsub meid oma majja teed jooma. Sõidame läbi varemete savimüürini, mille taha on peitunud meie võõrustaja maja. Aknaavadest avaneks – kui need ei oleks kilega kaetud - miljoni dollari vaade. Meid juhatatakse puhtasse punastes toonides külalistetuppa; pakutakse kuuma teed ning küpsiseid.
Jean pärib võõrustajalt, kuidas on Estalifis lugu turvalisusega. “Väga hästi, õnneks pole meil pushtusid,” kõlab vastus. Jean püüab naeru tagasi hoida. Tema alluvad on kõik pushtud; teisest rahvusest ajakirjanike elu tehti kiiresti põrguks ja sunniti lahkuma.
Järgmisel päeval läheme TMFi peakontorisse, Qala-e Nuborja’sse (Üheksa torni kindlus tlk.). Täna käib vaipade näitusmüük; terve õu on värvikirevaid kunstiteoseid täis riputatud-laotatud. Kohal on ka kokkuostja Qais, kes oskab iga vaiba ajalugu rääkida ja omapära selgitada. Hinnad on mõistlikud – 3-6 m2 uue vaiba saab kätte 120-150 dollariga. Vanad vaibad maksavad vähemalt topelt. Mõnigi vaip meeldib mulle; aga mitte siiski sedavõrd, et midagi ostaksin.
Tutvustan sõpradele ka Steve’i , kes elab kindluses ja kirjutab Afganistani vaipadest raamatut. Steve näitab meile kindluses eluruume. Arhailised ning maitsekalt sisustatud ruumid on tõeliselt võluvad.