laupäev, detsember 09, 2006

 

Mõtisklus burkast (chardorist)

Andres kohtab lõunapausi ajal kohvikus kaht lääne daami, kel burkad toolide seljatoele visatud. Lähemal uurimisel selgub, et tegu oli eksperimendiga. Lähedases kontoris töötavad daamid vedasid kihla, et riietuvad lõunatama tulles burkadesse. Nende eksperiment lõppes õnnelikult (kusagile auku ei kukkunud). Aga kohalikud naersid nende üle tänaval, sest pidasid naisi hoopis ümberriietunud meesteks. Naised harilikult tipivad siin, mitte ei sammu lääne naiste kombel vabalt.
Steven piinas Kunduzis afgaanist kolleegi: et kas tema naine kannab burkat (jah, kannab) ja kas kolleeg on kunagi burkat pähe proovinud. Mulle näis, et kolleeg pidas küsimust suisa meheau solvavaks. Steven loomulikult oli burkat proovinud; sellest elamusest shokeerituna urgitses ta siis tükk kolleegi ja autojuhtide kallal.
Mäletan sarnast vestlust kevadisest Heratist, kui brasiilia ekspert Bastian noris sümpaatse tõlgi kallal: miks ta oma naist burkat kandma sunnib. Tõlk vastas, et tema ei sunnigi. Küll aga elatakse mitu põlvkonda pead-jalad koos. Ja kuna tema isa-ema on väga konservatiivsete vaadetega, eelistavat naine teravuste vältimiseks välja minnes burka pähe visata.
Olen lõpuks burkadega leppinud. Ehkki ei harju ilmselt kunagi sellega, et ei saa inimestele näkku vaadata. Mõned aastad tagasi lõhkas burkasse riietunud meesterrorist end keset Kabulit. Iga kord, kui mõni burka mulle läheneb, vahin kõigepealt ta jalgu: on see ikka naine?
Meile on antud soovitus, et kui põgenemiseks läheb, tuleks burka mul lähedal hoida. Ma ei usu sellesse varianti eriti: olen burkat pähe proovinud. Hea, kui toas ühest seinast teisenigi õnnelikult jõuan.

Comments:
Kas teile ei ole kunagi mainitud, et burka vajalikuse kahtluse alla seadmine võib teinekord mõnevõrra ebameeldivusi kaasa tuua?
 
Tunnistan, et mul on raske burkas naisega suhelda, aga see on minu probleem.
Ma pole burka vajalikkust kahtluse alla seadnud kusagil - võõra kultuuri esindajana puudub mul see õigus. Püüan lihtsalt aru saada, miks burkat kantakse.
Samas olen kindel, et mina (lääne kultuurist pärit naisena) ei peaks burkat kandma. Senine kogemus ütleb, et kui ma pea rätikuga katan ning keha lohvade riietega, on see täiesti sobilik riietus kohalike silmis.
Kokkuvõtteks: ma ei unusta hetkekski, et mina olen Afganistanis võõras. Järelikult pean järgima siinseid traditsioone. Mitte vastupidi!
 
kusjuures, kas sa ei leia selle imeliku olevat, et lääne inimene reeglina püüab sealkandis olles austada kohalike ja sulanduda massi, moslem euroopas aga vastupidi püüab paista silma ja tekitada konflikti. huvitav, millest see küll tuleb?
 
Mulle isiklikult näib (aga võib-olla arvan poole aasta pärast teisiti),et see ongi suurim erinevus meie kultuuride vahel: lääne kultuuris on lubatud arutlemine, vastuvaidlemine, kahtlemine.
Siinses kultuuris on enamus (käitumis)reeglitest lihtsalt kehtestatud. Nii peab ja kõik.
Mul tuleb pähe üks näide Kunduzi elulugude raamatust: lesk kurdab, et ei saa poja jaoks pruudiluna kuidagi kokku. Ja ütleb välja, et selline raha maksmine pruudi vanematele on aegunud traditsioon.
Pruudi vanemad tulevad vastu ja langetavad summa 2000 dollarile (sest noored armastavad ükteist). Aga vaesel lesel ei ole võimalik kokku saada ka 2000 dollarit...
 
minu arvates on põhiline erinevus see, et erinevatel põhjustel kipuvad nemad austama seda kes on tugevam. Sellepärast on sellised asjad nagu võrdõiguslikus jne neile üsna mõistetamatud asjad. Kuna eurooplased on liberaalid, ei saa seetõttu ka nende vastu mingit austust olla. Ja imelik küll, aga see kui sa oled ateist on moslemi silmis veel suurem kuritegu kui juut olemine.
 
Postita kommentaar



<< Home

This page is powered by Blogger. Isn't yours?