Kabuli päevik

Läheme reedel jalutama. On päikseline, aga külm: oleme pakkinud ennast talvejopedesse ning hoidume päikesepoolsele tänavaküljele. Meie ees kõmbivad moshee poole kaks noort meest: linane shalwar khamez hõljub elegantselt tuule käes ja paljad varbad vilguvad plastmassist plätade sees. Afgaanide vastupanuvõime on hämmastav.
Lennud möödusid kaunis lobedalt. Välja arvatud varahommikune ärev hetk Dubai lennujaamas, mil Afganistani lennud tühistati: Kabulis oli öösel lumi maha tulnud. Õnneks läks KamAir'i lennuk tund hiljem siiski teele.
Kohver kadus taas ära ja ei ole kahjuks siianimaani elumärki andnud. Mul on päris vesi ahjus: see oli täis tuubitud hoolega valitud villaseid riideid, sooja pesu ja lambanahkseid susse. Ainus lootus on, et seni pole kohvri lõplikust kadumaminekust kuulnud.
Suur tuba on kuiv; uus katus näib pidavat. Samuti tõmbab nüüd - pärast korstna kõrgemaks ehitamist - kenasti ka ahi. Ometi kord on ka suures toas soe. Ehitustööde lõppedes lasi peremees suure toa ära koristada. Kurvastaval kombel on kosmeetikasahtlist "ära koristatud" ka mu apteegikreemid.
Asjade kadumine ongi põhjus, miks teen ise kõik majapidamistööd: ma ei taha võõraid majja. Eelmises elukohas, kus koristamine käis üürihinna sisse, kadus pidevalt väikesi - kuid vajalikke - asju. Andres arvab suuremeelselt, et kadumine tuleb andeks anda. Mulle paraku ei mahu hinge, et vähestest hoolega valitud esemetest (meie pagas on alati jäänud lubatud raskuspiiridesse) kaovad needki vähesed...