Kabuli päevik

Kolm päeva sajab laia lund. Ilus vaatepilt. Lähen mööda linna kondama. Tänavatel valitseb löga: kui on vettpidavad saapad ja soe jope, on täitsa lõbus.
Suundun Chicken Street'ile kindajahile. Leian papi kootud kinnaste puntraga. Proovin järjest kätte, aga kindad on hiiglaslikud. Otsustan, et parem ikka kui ilma olla. Pealgi, papi küsib mult paari eest 50 afgaani (1 dollar).
Afgaanide elu hangub. Afgaanid ei valmistu talveks. Nad arvavad, et see aeg tuleb lihtsalt kuidagi üle elada ja kannatada.
Lennukid ei lenda - sõber Wiiu kurdab, et kohe peaks algama tähtis konverents, aga kõik kõnelejad istuvad Dubais. Andres sõidab tööle autoga, millel puudub konditsioneer. Autojuht kasutab oma kaelarätti, et katkematult nühkida udust esiklaasi. Töö juures pole neil elektrit ega internetti - generaatorit ei juleta sisse lülitada, sest kõik pistavad kohe radika taha ja siis on generaator omadega õhtul.
Just enne saju algamist pakkisime oma maja sisse. Kõik aknad said peale kile. Välja näeb kole, aga soojapidavus tõusis oluliselt. Kütan ahjukest kaks korda päevas - nii saavutame päeval toas suisa 18 kraadi. Ja generaatorile tõmbasime pappkasti selga. Jäigi vaiksemaks!
Homme ööseks lubatakse kümme kraadi külma. Pea kohal möllavad töömehed. Kurtsin kapten Attayee'le, et suures toas on kõik meie seitse salatikaussi kasutuses. Kui veel kusagilt lekkima hakkab, tulen suurest majast kausse nõudma!