Kabuli päevik

Oleme langenud töisesse rutiini, mis ilmselt kestab kuni meie puhkusele minekuni märtsi alguses. Umbes kolmveerand seitse hommikul kalpsan voodist välja ja püüan toppida võimalikult kiiresti kõik oma viis kihti selga (soe pesu, puuvillane särk, puuvillane kõrge kaelusega dzemper, enda kootud kahekordsest maavillasest kampsun, lambanahast vest). Mu kohver soojade riietega hilines nädal aega, mille jooksul paistetas üks mandel kanamuna suuruseks ja sain ränga seljavalu. Õnneks pärast vattide selgatõmbamist tervis paranes kiiresti.
Toas on hommikul umbes 10 kraadi, köögis 5 kraadi. Kardinad tuleb tõmmata eest suurima ettevaatusega, sest need on tavaliselt akna külge jäätunud. Peseme ennast kõige soojema veega, mis boilerist tuleb (pärast boileri soojavilla mässimist on vesi alati vähemalt leige). Panen köögis põlema nii gaasiahju kui ka gaasipliidi praeahju. Mäletan oma talviste Siberi matkade ajast, kui tähtis on külmal ajal enda täislaadimine juba hommikul. Niisiis keedame teed ja pistame kinni sooja söögikorra: omleti ja soojad võileivad. Andrest ootab umbes pool kaheksa juba auto ning ta kaob kuni õhtuni mu vaateväljalt (aga reeglina helistame päeva jooksul üksteisele mitu korda).
Lasen endale Turquoise Mountain Foundation'ist auto järele saata üheksaks: enne jõuan pesu pesta, saepuruahjust tuha välja viia ja ämbrid täis toppida. Ostsime saepuru kahes jaos ja nüüd on selgunud karm tõsiasi, et allesjäänud laar on madala kütteväärtusega. Küta palju tahad, aga 17 kraadi tundub olevat absoluutne tipp.
TMFs on asjade eest vastutamas üksinda vaid väike habras Molly, kes näeb välja nagu teismeeas tütarlaps. Ta on tõeliselt hädas: mehed ainult noogutavad, aga keegi midagi eriti ei tee küll. Minule oleks hetkel nagu kolmes suunas tööd: Bahreinis tulevale kalligraafianäitusele on vaja meistrite portreesid, näiteid kalligraafia kasutamisest argielus (ehk siis pildistada Kabulis peal reklaamsilte) ja - kõige raskem osa - fotosid TMFi nö tootekataloogi (ehk siis näidised käsitöömeistritelt).
Üks päev, mil veel pea kõik töötajad pühasid nautimas, rooman pühas üksinduses mööda fordi õue ja püüan sättida keraamikat kõikvõimalikesse kohtadesse. Mul puudub sellise töö kogemus ja olen lõpuks külmast täiesti räsitud. Järgmisel päeval kordan sama tegevust, aga seekord tuleb mulle appi kataloogi disainer, prantslane Aurelien. Afgaanid vahivad suurisilmi, kuidas vaipu õue lohistame, treppe sulgeme ja savitellistega kaetud õue puhtaks nüüstame. Lasen valvuril kõik fordi ruumid lukust avada, lootuses mõni sobiv nurgake leida. Ekskursioon on huvitav, aga pildistamiseks sobivat valgust ja kohta ma ei leida.
Lõuna ajal pakutakse fordis alati süüa; valvurid-autojuhid-töölised saavad oma sooja riisi koos kastmega ikka kätte. Ühel päeval söön nukras üksinduses kontorilaua taga; teisel lõunal leian end koos kamba meestega põrandal (seda ei juhtu, kui välismaised töötajad kohal on), kaapides endale vakstu kohal traditsioonilisel moel leivaga riisi suhu. Kurdame vastastikku karmi talve: ma ei julge iitsatadagi, et meil kodus vesi on. Enamuse majades on vesi kinni külmunud: sulatatakse lund või tuuakse kusagilt, kus veel vett on. Ka fordis ei ole vett ega tööta WCde äravoolud. Pole ka ime: torud jooksevad väljaspool majaseina...
Kella nelja paiku lasen end koju sõidutada. Panen ahjud põlema; samuti köögi gaasiahju. Poole tunni pärast on köögis juba talutavuse piiril temperatuur; võib õhtusööki valmistama hakata. Kui Andres kohale jõuab, lülitab ta sisse generaatori (aga viimasel ajal on õhtuti üle päeva isegi linnaelekter olnud). Pärast sööki vaatame telekat: meil on kolm-neli talutavat filmikanalit, BBC Prime, Discovery ja lõputult india muusikat. Lisaks saepuruajule paneme suures toas tööle ka gaasiahju (muidu on ikka väga külm). Istume tugitoolides tekkidesse mässituna nagu mõmmikud. Külalisi pole ammu käinud; aga loodetavasti hakkavad sõbrad nüüd tagasi puhkustelt saabuma. Kella poole kümne paiku poeme tekikuhja alla voodisse, tundes rõõmu üleelatud päevast.