Kabuli päevik

Minu arusaam paradiisist: sekvoiametsade ala Vaikse ookeani rannikul Humboldti maakonnas (Põhja-Californias). Pärast India-reisi näib, et üks pretendent on lisaks: India ookeani kookospalmidega palistatud rannik Kerala osariigis.
Algul on kõike muud kui roosiline: KamAir ei stardi lubatud ajal. Seekord ei lasta meid lennujaama alalegi; hüpleme siis kümnekraadises pakases mõned tunnid värava taga. Õnneks annab tõusev päike pisut sooja. Oleme ettenägelikult ka paksult riides. Mul on hale vaadata üksikuid india ärimehi, kes õhukeses ülikonnas oma väärikust püüavad säilitada.
Kell üheksa hommikul lastakse meid pimedasse jäisesse lennujaama hoonesse, kus näivad toimuvat mingit kummalised metamorfoosid. Laed on lammutatud: siit-sealt on otsapidi rippuma jäänud puitplaadid, turritavad naelad püsti ja juhtmete rägastik loominguliselt meie ninadeni rippumas.
Paari tunni pärast maabume totaalselt teise õhkkonda. Saame positiivse shoki osaliseks: Delhi on mõnusalt soe, puhas, kerjustevaba, roheline (võrreldes Kabuliga). Etteruttavalt võib öelda, et me ei kogegi segadusi sellel reisil. Kokkulepped töötavad.
Oleme valinud Delhis kahel korral ööbimiseks sama kodumajutuse ja ei kahetse põrmugi: lennujaama lähedases vaikses rohelises elamurajoonis hoolitsevad ema Asha ja tütar Maya meie eest hästi. Lihtne puhas kodu korterelamus, asjatundlikud perenaised ja maitsev kodune toit. Viskame oma kompsud maha ja läheme lähedasse linnaparki. Istume seal oimetuna paar tundi kuni loojanguni, nautides eluolu. Lapsehoidjad mudilastega, jalgpallurid, karatekad ja käijaid (keegi ei jookse, aga kiire käimine pistab olevat vanemaealiste hindude seas väga populaarne).
Järgmisel varahommikul stardime odalennufirma Air Deccaniga Trivandrumi suunas. Ma ei tea ühtki põhjust, miks peaks maksma Indian Air lennupileti eest neli korda rohkem: teenindus on ladus ja lennukid uued. Lennujaamas ootab viisakas taksojuht, kes meid paarkümmend kilomeetrit Trivandrumist lõuna poole sõidutab.
Loomulikult teadsin, et üüritud rannamajas ei ole televiisorit, internetti ega vii sinna ka autotee. Aga ikkagi on eriline hetk, mil taksole vastutulnud majaline Hari meie kohvri pea peale krabab ja palmisallu kaob. Peagi avaneb laht: valge liivariba, vahused laineharjad, kaljused neemed. Kohalikus stiilis - palmilehtedest punutud katuse ja aknaluukidega - valge majake kaljudel, vaatega Araabia merele. Aknaluukidest sissepuhuv tuuleke kiigutab hiiglaslikku moskiitovõrku meie voodi kohal. Kuuldub vaid lainete müha ja küla hääli taamal.
Varahommikuses sumus ronin rannakaljudele: hiiglaslikud krabid kukutavad end käbedalt kaljupragudesse ja mängelvad oravad pagevad kaljudelt kookospalmidele. Kohtan üht haigrut, kes mu lähedalolekut pahaks ei paista panevat. Päikesetõusul mööduvad neemenukist kohalikud kalurid oma kipakatel puutüvedest kokkuseotud kanuudel.
Me ei seikle ringi; püüame nautida iga vähest antud hetke. Ühel õhtupoolikul külastame Trivandrumi templit ja paleed. Tolmunud ruumid vajaksid hädasti hoolitsevat kätt; siin elas maharadja vaid aasta ja pärast seda on palee olnud 150 aastat mahajäetud. Kummaline omamoodi kaunis koht, mis teeb mind nukraks.
Jalutame piki rannikut kalurikülla, mille keskmes troonib pagoodi-laadne ristiusu kirik. (Ristiusu tõi siia piirkonda juba apostel Toomas 52. aastal.) Massöör Manu (kohalikus, malayalam'i keeles "õnnelik") tuleb igal hommikul ja triigib mu valutavaid lihaseid. Sööme kõike head-paremat värsket, mida kokk Krishna meile soovitab: "Täna on kala, homme proovime krevette saada". Menüü meiega kooskõlastanud, võtab Krishna suure turukoti ja kaob küla poole toitu hankima.
Enamuse ajast lebame toolidel palmipuude vilus ja jälgime külaelanike - kes korjavad palmilehti, püüavad kala või kaevavad rannast ehitusliiva - askeldusi. Või liugleme lainetel, mask peas ja uurime kirevaid kalaparvi. Ja siis, äkki, ongi neli päeva otsas ning Kabul taas ootamas.