Kabuli päevik

Andres tuleb uuel aastal koju uudisega, et tema tööandja on saatnud projekti töötajatele kaks kuulikindlat vesti-kiivrit. Ükskord saatis firma kobaka atribuudi, mis töötab kisakõrina. Küsimusega, kas kannaksin atribuuti endaga enesekaitseks kaasas. Vastasin kindlalt ei - usutavasti töötavad mu häälepaelad sama edukalt. Mulle isiklikult näib, et mida vähem on ümber silmatorkavat väärtuslikku turvakola - nagu kuulikindlad vestid ja autod - seda vähem ma tähelepanu pälvin. (Tõele au andes pälvin ma siin riigis siiski tähelepanu, aga seda oma soo tõttu.)
Sõber Viiul jäi ükskord ära planeeritud tööreis Bamiani. Nimelt pidid kaasa tulema oma autoga ka saatkonna töötajad. Turvateenistus hindas saatkonna kuulikindla maasturi liialt silmatorkavaks sihtmärgiks ning pani reisile viimasel hetkel veto peale.
Esialgu ei suuda meenutada ühtki olukorda, kus oleks kuulivest kasulikuna tundunud. Minul on õnnestunud pääseda siin vigastusteta; Andresel on arm okastraatidest. Aga selle vastu poleks kuulikindel vest ka aidanud. Külastasime nimelt ameerika veterinaare nende konteinerlaagris. Terve tänavalõik on suletud; läbi pääsevad ainult valitud seltkonna autod. Õhtu lõppedes asusime oma auto poole teele. Turvad ei lubanud meid sõiduteele, vaid sundisid puude alla kottpimedale kõnniteele, mis on okastraate täis veetud. Autoni jõudes oli meil vaja kuidagi kõnniteelt minema saada; nii Andres ennast okastraatides ära veristaski. Õnneks ei olnud haav sügav. Uued püksid läksid ka nagu niuhti, aga kohalik õmbleja paikas need hiljem osavalt ära.
Nüüd läheme õhtuti välja, taskulamp kaasa. Ehk oleks võinud kõigile töötajatele hoopis kvaliteetsed taskulambid saata?