Kabuli päevik

Mulle potsatab postkasti teade politseireididest restoranides, mille tulemusena paljud hiina "restoranid" (loe: lõbumajad) ja Samarkandi baar (välismaiste noorte seas pop tantsukoht) suleti. Üheksa välismaalast arreteerititi.
Parlamendis on heakskiitmist ootamas seadus, mille vastuvõtmisel võib politsei napsised välismaalased vangi panna.
Eelmisel aastal võttis välismaalastele mõeldud kaupluste alkoholivalik silmad kirjuks. On kaks versiooni, miks alkoholi nendes turvatud plekk-kastides enam ei ole. Esimene: islamivalitsus on tõesti kuri ja tahab alkoholi välja juurida. Teine: alkoholi hinda arvestades oli selge, et makse selle pealt küll ei makstud. Islamivalitsus esitas nõude maksudele, poed keeldusid, alkohol liikus poodidest välja (või leti alla, nagu teadjamad räägivad).
Vahel käime lähedal asuvas india restoranis söömas. See koht nõuab teatavat eneseületamist: väliselt kohutavalt räpane, aga toit on maitsev. Selles restoranis kaanivad viskit pudelite viisi nii sikhid kui ka afgaanid. Avalikult müüakse seda ka kaasa: oleme olnud tunnistajaks stseenile, kus pudeli vodka ostnud afgaan selle vee sildiga plastikpudelisse ümber kallab ja ratta seljas minema vänderdab.