Kabuli päevik

Sõber Viiu räägib loo, kuidas Rootsi Afganistani komitee sisustas Kunduzis terve haigla ja andis selle siis riigile üle. Kui komitee töötajad haiglat kaks kuud hiljem vaatama läksid, oli see tühi. Kõik oli laiali kantud. Ellaha Kunduzist räägib analoogse loo koolist, kuhu saadakse kingiks mööblit ja mis järgmisel päeval (õpetajate poolt) minema kantakse.
Tänane EPL hõiskav uudis arenguabist Afganistanile teeb mind nukraks. Ma usun, et see riik vajab tõesti mingis mõttes abi. Aga kuidas abi anda, kui abi jäävus siin riigis on vähetõenäoline? Võib-olla Lashkaris on tõesti iga nurga peal sõdur ja meditsiiniaparatuur püsib kauem haiglas kui kaks kuud. Võib-olla on isegi mõni inimene, kes seda aparatuuri kasutada ja hooldada mõistab?
Kõige kurvema loo rääkis Molly, kes on käinud väikelastekodudes. Hiigasuured tühjad ruumid, kus lapsed mähkmetes ringi jooksevad. Estrementide hais on räige, nii on aknad valla. Ka talvel. Ei toole, laudu, tekke. Õigemini, tekke küll tõid ISAAFi sõdurid lastele jõulukingiks, aga need korjati lastelt ära niipea kui mehed uksest välja olid saanud...
PS. Ehk on mõnel blogi lugejal on tutvusringkonnas arst, kes oleks nõus meili teel konsulteerima. Mulle ajab hirmu nahka suur munajas moodustis, mis - näiliselt suvaliselt - tekib ja kaob paremal pool lõua all kaelal. See ei tee küll valu, aga ebamugavustunnet. Käisin eile Kabulis saksa meditsiinikeskuses, aga kahjuks neil pole läbivalgustamiseks aparatuuri. Arst oli nii ebakindel, et ei võtnud visiidi eest tasugi.